Üks mu probleemne õpilane nähvas mulle paar kuud tagasi, et ma elavat alles kaheksakümnendates. Kõiges muus (peale õppimise) osav mehehakatis soovis oma sarkastilise märkusega mind solvata, kuid tegelikkuses võtsin seda hoopiski komplimendina.
Sest olgem ausad – maailm on iga kümnendiga ainult segasemaks muutunud. Meid tugevaks teinud väärtuste jalge alla tallamine ning meeste ja naiste vägivaldne võrdsustamine võib lõppeda krahhiga, mille tagajärjel on suurem osa meestest „poollillad“ ja suurem osa naistest „poolroosad“.
Elame ajastul, kus mees olla on justkui häbiasi. Valge heteroseksuaalne mees on juba sündides süüdi kõikvõimalikes maailma hädades, alates Aafrika nälgivatest lastest ning lõpetades soolise diskrimineerimisega. Sest naisi suudab üks mees solvata pea igal sammul: feministile ukse avamine on tema alandamine, samas avamata jätmine jällegi aga ebaviisakuse avaldamine. Saa sest nüüd aru...
Räägime pidevalt võrdsete võimaluste loomisest ja sellest, kuidas peame tagama erinevate sotsiaalsete gruppide kaasamise protsessides. Olgu, saan sellest aru, kuid millisel moel aitab sellele pühale eesmärgile kaasa sookvootide kehtestamine? Et saaksime tulevikus öelda: „sorry, mees, oled küll piisavalt hea antud ametikohal töötamiseks, kuid „kottkodanike“ kvoot on selleks korraks täis...“
Elame ajastul, kus lapsi soovitakse kasvatada „sooneutraalses“ vaimus. Tüdruk olla on OK, kuid poiss peab enda olemust taltsutama. Mänguauto kõrvale tuleb talle alati pakkuda ka nukku ja lapsevankrit. Sest muidu kasvab temast ju šovinist...
Samas tuleb tõdeda, et ju me (mehed) olemegi natuke üleannetud. Meile meeldib napsutada, kihutada ja naabrinaisele silma teha. Ainus, mis meid taltsutada suudab, on alkoholi ja mootorikütuse kõrge hind ning südametunnistus. Kuid kui kaks esimest on majanduslikult reguleeritavad, siis kas kõikvõimalike kvoodikeste kehtestamine pole ka meestele signaaliks, et klassikaline perekond tuleb prügimäele kärutada? Olgem ausad – lõhkudes soorolle ja „võrdsustades“ mehi ja naisi, loome olukorra, kus lisaks mehe „šovinistlikele“ õigustele kaovad ju ka ta kohustused. Miks peaks mehel säilima „šovinistlik südametunnistus“ maailmas, kus seda ei hinnata? Miks peaks mees olema see eesel, kes igast asendist sõimata saab, kuid endiselt kodus, kõrvad lontis, oma tegelikku loomust eirates, truult maailma „lillakas-roosaks“ aitab muuta?
Nii et kerige põrgu! Hommikul käivitan oma elektroonikavaba W123-mersu ja naudin viibimist maailmas, kus veel vähegi mõistust säilinud on...
laupäev, 12. mai 2012
laupäev, 28. jaanuar 2012
Mis siis, et raha ei ole - streikida tuleb ikka!
Väljas on külm. Kuramuse külm. Kraadiklaas näitab pea kahtekümmet miinuskraadi, kalendris on peagi paistmas veebruar.
Veebruar. Kuu, mil õpetajad plaanivad üheks päevaks käed rüppe panna ja protesti märgiks päevase tööseisaku korraldada. Ilus žest, eriti arvestades tõsiasja, et meie demokraatia koosneb põhiliselt valitsejate suvast ja vaikiva massi kaasanoogutamisest.
Lugesin lehest, et peaministri arvates võivad ju õpetajad streikida, kuid nende palgatõusuks raha pole. Olen Ansipiga samal arvamusel - kuigi loomulikult võiksin ju öelda, et eelarve koostamine oleneb prioriteetide seadmisest ja haridustöötajate palgatõus on võimalik mõne teise kulutuse arvelt.
Kuid küsigem - mis siis juhtuks? Mida arvaksid alamakstud päästetöötajad, meditsiiniline personal? Mida mõtleksid raamatukoguhoidjad, kelle palga eest on võimalik vaid paar paksemat raamatut soetada?
Leian, et riik ei väärtusta pedagoogide panust piisavalt. Kuid paraku on mul tunne, et kogu meie majandus toetub mõnele peegelklaasidega hoonele pealinnas ja ülistuslaulule, mille uskumiseks tuleb hoida oma pead sügaval liivas nagu jaanalind.
Tõsiasi on see, et oleme vaesed. Meie "nokiaks" on oskus jätta maha oma pere, et minna Skandinaaviasse põhjanaabreid ehitaja, elektriku või arstina teenindama. Meie "nokiaks" on oskus toime tulla väikese sissetulekuga, mille kõrvalt jagub meil veel ka raha aidata kreeklasi, kellel kahjuks pole nii "head" pea- ja rahandusministrit...
Seega jah, härra peaminister - oleme omadega juba mõnda aega p...s. Kuid see ei tähenda, et me sellega rahul olema peaksime,
Seega - alaku streik. Olgu sellest siis kasu või mitte. Kuid lõppema peab aeg, mil eelarve koostamisel halastamatult kärbitakse ja kaudseid makse suurendatakse. Iga pärdik oskab niimoodi riiki juhtida - lihtsalt meil on selline mudel tänu inimeste apaatsusele võimalik. Muutkem seda!
Veebruar. Kuu, mil õpetajad plaanivad üheks päevaks käed rüppe panna ja protesti märgiks päevase tööseisaku korraldada. Ilus žest, eriti arvestades tõsiasja, et meie demokraatia koosneb põhiliselt valitsejate suvast ja vaikiva massi kaasanoogutamisest.
Lugesin lehest, et peaministri arvates võivad ju õpetajad streikida, kuid nende palgatõusuks raha pole. Olen Ansipiga samal arvamusel - kuigi loomulikult võiksin ju öelda, et eelarve koostamine oleneb prioriteetide seadmisest ja haridustöötajate palgatõus on võimalik mõne teise kulutuse arvelt.
Kuid küsigem - mis siis juhtuks? Mida arvaksid alamakstud päästetöötajad, meditsiiniline personal? Mida mõtleksid raamatukoguhoidjad, kelle palga eest on võimalik vaid paar paksemat raamatut soetada?
Leian, et riik ei väärtusta pedagoogide panust piisavalt. Kuid paraku on mul tunne, et kogu meie majandus toetub mõnele peegelklaasidega hoonele pealinnas ja ülistuslaulule, mille uskumiseks tuleb hoida oma pead sügaval liivas nagu jaanalind.
Tõsiasi on see, et oleme vaesed. Meie "nokiaks" on oskus jätta maha oma pere, et minna Skandinaaviasse põhjanaabreid ehitaja, elektriku või arstina teenindama. Meie "nokiaks" on oskus toime tulla väikese sissetulekuga, mille kõrvalt jagub meil veel ka raha aidata kreeklasi, kellel kahjuks pole nii "head" pea- ja rahandusministrit...
Seega jah, härra peaminister - oleme omadega juba mõnda aega p...s. Kuid see ei tähenda, et me sellega rahul olema peaksime,
Seega - alaku streik. Olgu sellest siis kasu või mitte. Kuid lõppema peab aeg, mil eelarve koostamisel halastamatult kärbitakse ja kaudseid makse suurendatakse. Iga pärdik oskab niimoodi riiki juhtida - lihtsalt meil on selline mudel tänu inimeste apaatsusele võimalik. Muutkem seda!
teisipäev, 6. detsember 2011
Idarahaskandaal 2 – kas tõesti vigadest ei õpita?
Mind kui esimese, Keskerakonda puudutava idarahaskandaali omamoodi „ohvrit“, teeb tõsiselt murelikuks IRL-i eestseisuse otsus jätta ametisse kaks skandaaliga seotud ministrit. Ma ei hakka heietama teemal, et Vaher vast oma varasemate tegude poolest (mõõdikud ja muu) pole ehk niigi parim kandidaat siseministri ametikohale, kuid seotus vene ärimeeste elamislubade äriga (mis on vähemalt avalikke allikaid uskudes ilmne) peaks igasugustele kahtlustele-kõhklustele kinnitust andma.
Tulevik on tume
Tundub, et IRL-i ja Eesti poliitmaastiku tulevik tervikuna on tume :kui Keskerakonna puhul oli mõnes mõttes tegemist „loomuliku arenguga“ – erakond on juba mõned aastad tagasi hakanud ligi tõmbama põhiliselt muukeelseid liikmeid ning teostatav võimgi on koondunud venekeelsetesse keskustesse , siis IRL-i mõnede poliitikute tõelise pale puhul oli partei valijate jaoks tegemist üllatusega. Ja mis Laari juhitud partei seisukohalt veelgi kurvem – Savisaart valivad ja idarahaküsimustest ennast mitte heidutada laskvad venelased pole isamaalistesse habemikesse ja siledatesse äraostmatutesse kunagi eriti hästi suhtunud - IRL-i valijaskond koosneb põhiliselt pahura olekuga konservatiividest, kelle jaoks igasugused jokitamised Venemaa suunal on märk riigireetmisest.
Kas kamraadi peab alati aitama?
Seda veidram tundub IRL-i mõnede liikmete eneseõigustus, nagu aidataks niimoodi kaasa Eesti majanduse paranemisele. Vähe sellest, et tegemist on Schengeni reeglite rämeda rikkumise ja meie riigi tõsiseltvõetavuse kahjustamisega, legaliseerib see ka ju otseselt Keskerakonna poolt kordasaadetu – võib ju Tallinna linnapeagi nüüd väita, et rubladest konverteeritud euromiljonid oleksid läinud reklaamifirmadele, millede käive oleks omakorda kasvatanud meie riigi SKP-d.
Kuid tagasi IRL-i juurde. Saan küll aru, et , metsavendlust ja läki-läki patriotismi promova erakonna väärtustekogumisse kuulub ka kamraadi aitamine ja tema õigustamine, kuid end õigeteks eesti meesteks-naisteks nimetavad mehed-naised peaksid endalt küsima: kui Eesti eest võitlev lahingukaaslane osutub vaenlasele padruneid müüvaks äritsejaks, kas ta siis ikka on kaitsmist väärt?
IRL-i puhul oleks erakonnal mõistlik teha seda, mida neilt oodatakse – vahetada kogu krempliga seonduv kaader välja, vabandada ning liikuda edasi. Sest kui Keskerakonnal tõesti pole enam midagi kaotada (eestlased on valijatena niigi kadunud), siis isamaalased on ilma jäämas oma ainsast poolehoidjast.
Kas tõesti vaid Ansip ja Mikser?
See pole aga kõige suurem õnnetus. Isamaalise egiidi all äri ajanud noored mehed suutsid kahjuks aga lüüa järjekordse mõra meie poliitringkondade usutavusse – kui maruvihane kaamelivastane osutub kaameliks, paneb see nõutult käsi laiutama isegi viimast sinisilmset kodanikku, kes valimiskasti juures kodanikukohust täitmas käib.
Sest keda siis valida? Keskerakonda ei saa, IRL-i ka enam ei julge. Üle jäävad veel vaid sotsid ja reformarid. Kui valija soovib „kindla peale“ minna ja valida neid, kelle teod ja pale (olgugi, et selleks on kõrk ja enesekeskne lõust) tänaseks selge on, saame tõenäoliselt veel veidike langeva tulumaksu ja paarkümmend lisanduvat tarbimismaksu, mis jõuka elanikkonna maksusoodustusi vaesemate taskust kompenseerima peavad. Pluss veelgi ülbema suhtumise, sest valija pahameeletormis langetatud otsuses näeb praegune peaminister mitte rahulolematust teistega, vaid rahulolu iseendaga. Põhimõtteliselt võib meie vapil olevad kolm lõvi oravatega asendada.
Kindlasti on tõusuteel ka sotsid. Valitsemisvastutuse puudumine ning paipoisikuvand on trumbid, millele on raske vaielda – ka suurim opositsioonipartei Keskerakond ägab ju lisaks muule ka Tallinna valitsemisest tuleneva kriitikatulva all. Kohati saab Savisaar sõimata ka selle eest, mis Ansipil tehtud või tegemata jääb.
Kui aga IRL jätkab oma senist käitumist, siis tekib küsimus – mida teevad ülalmainitud „virilad kolkapatriootidest konservatiivid“? Põhjus, miks IRL-i valitakse, on partei (petlikus?) kuvandis, mis viitab kõrgenenud eetikatajule. Seda viimast tundub hoolimata mõnedest astutud sammudest erakonnal siiski nappivad.
Kahju, sest ka see nišš vajab täitmist.
Tulevik on tume
Tundub, et IRL-i ja Eesti poliitmaastiku tulevik tervikuna on tume :kui Keskerakonna puhul oli mõnes mõttes tegemist „loomuliku arenguga“ – erakond on juba mõned aastad tagasi hakanud ligi tõmbama põhiliselt muukeelseid liikmeid ning teostatav võimgi on koondunud venekeelsetesse keskustesse , siis IRL-i mõnede poliitikute tõelise pale puhul oli partei valijate jaoks tegemist üllatusega. Ja mis Laari juhitud partei seisukohalt veelgi kurvem – Savisaart valivad ja idarahaküsimustest ennast mitte heidutada laskvad venelased pole isamaalistesse habemikesse ja siledatesse äraostmatutesse kunagi eriti hästi suhtunud - IRL-i valijaskond koosneb põhiliselt pahura olekuga konservatiividest, kelle jaoks igasugused jokitamised Venemaa suunal on märk riigireetmisest.
Kas kamraadi peab alati aitama?
Seda veidram tundub IRL-i mõnede liikmete eneseõigustus, nagu aidataks niimoodi kaasa Eesti majanduse paranemisele. Vähe sellest, et tegemist on Schengeni reeglite rämeda rikkumise ja meie riigi tõsiseltvõetavuse kahjustamisega, legaliseerib see ka ju otseselt Keskerakonna poolt kordasaadetu – võib ju Tallinna linnapeagi nüüd väita, et rubladest konverteeritud euromiljonid oleksid läinud reklaamifirmadele, millede käive oleks omakorda kasvatanud meie riigi SKP-d.
Kuid tagasi IRL-i juurde. Saan küll aru, et , metsavendlust ja läki-läki patriotismi promova erakonna väärtustekogumisse kuulub ka kamraadi aitamine ja tema õigustamine, kuid end õigeteks eesti meesteks-naisteks nimetavad mehed-naised peaksid endalt küsima: kui Eesti eest võitlev lahingukaaslane osutub vaenlasele padruneid müüvaks äritsejaks, kas ta siis ikka on kaitsmist väärt?
IRL-i puhul oleks erakonnal mõistlik teha seda, mida neilt oodatakse – vahetada kogu krempliga seonduv kaader välja, vabandada ning liikuda edasi. Sest kui Keskerakonnal tõesti pole enam midagi kaotada (eestlased on valijatena niigi kadunud), siis isamaalased on ilma jäämas oma ainsast poolehoidjast.
Kas tõesti vaid Ansip ja Mikser?
See pole aga kõige suurem õnnetus. Isamaalise egiidi all äri ajanud noored mehed suutsid kahjuks aga lüüa järjekordse mõra meie poliitringkondade usutavusse – kui maruvihane kaamelivastane osutub kaameliks, paneb see nõutult käsi laiutama isegi viimast sinisilmset kodanikku, kes valimiskasti juures kodanikukohust täitmas käib.
Sest keda siis valida? Keskerakonda ei saa, IRL-i ka enam ei julge. Üle jäävad veel vaid sotsid ja reformarid. Kui valija soovib „kindla peale“ minna ja valida neid, kelle teod ja pale (olgugi, et selleks on kõrk ja enesekeskne lõust) tänaseks selge on, saame tõenäoliselt veel veidike langeva tulumaksu ja paarkümmend lisanduvat tarbimismaksu, mis jõuka elanikkonna maksusoodustusi vaesemate taskust kompenseerima peavad. Pluss veelgi ülbema suhtumise, sest valija pahameeletormis langetatud otsuses näeb praegune peaminister mitte rahulolematust teistega, vaid rahulolu iseendaga. Põhimõtteliselt võib meie vapil olevad kolm lõvi oravatega asendada.
Kindlasti on tõusuteel ka sotsid. Valitsemisvastutuse puudumine ning paipoisikuvand on trumbid, millele on raske vaielda – ka suurim opositsioonipartei Keskerakond ägab ju lisaks muule ka Tallinna valitsemisest tuleneva kriitikatulva all. Kohati saab Savisaar sõimata ka selle eest, mis Ansipil tehtud või tegemata jääb.
Kui aga IRL jätkab oma senist käitumist, siis tekib küsimus – mida teevad ülalmainitud „virilad kolkapatriootidest konservatiivid“? Põhjus, miks IRL-i valitakse, on partei (petlikus?) kuvandis, mis viitab kõrgenenud eetikatajule. Seda viimast tundub hoolimata mõnedest astutud sammudest erakonnal siiski nappivad.
Kahju, sest ka see nišš vajab täitmist.
laupäev, 13. august 2011
Keskerakond on sama "multikulti" kui NSVL
Lugesin paar päeva tagasi Henri Kaselo artiklit „Praegune kurss venestab Keskerakonna lõplikult“ ning Keskerakonna peasekretär Toobali vastusartiklit „Keskerakond kui multikulti“.
Imelik on lugeda Toobali kirjutist sallivusest, sest tema esindatav erakond pole enam ammu midagi tolerantsusest kuulnud. Räige ja algelise propaganda kasutamine vastaste suunal, teisitimõtlejate ähvardamine ja parteist välja heitmine, kahtlased rahaasjad ning palju muud näitavad Keskerakonda kõige muuna kui sellena, millena praegused liidrid oma organisatsiooni esitleda soovivad.
Multikultuursus ei tähenda võõra riigi poliitika ajamist
Pealegi – multikultuursus tähendab ikkagi mitme kultuuri kooseksisteerimist, mitte ühe eelistamist teisele. „Multikulti“ puhul on tegemist nähtusega, mis siiski allub kehtivale seadusandlusele ja mis ei ole suunatud riikliku iseseisvuse kukutamisele. Mitmekultuursus aga kindlasti ei tähenda võõra riigi luureagentuuri finantside kaasamist valimiskampaaniasse...
Tallinna Linnavalitsuse veiderdamised on vastuvõetavad ainult idanaabrite kultuuriruumi kuuluvatele isikutele ning Keskerakonna pidev „võimlemine“ on suunatud pigem lõhede tekitamisele kui nende lappimisele. Näiteid pole vaja kaugelt tuua – küll on Riigikogu valimiste tulemusi võltsitud, küll pole e-hääletamine kõlblik, küll tuleb europarlamendi saadikute hääled mitmekordselt üle lugeda...
Mõnel korral on erakonna juht ennustanud lausa massilisi rahutusi, teisel korral on inimesi hirmutatud krooni devalveerimisega jne.
Sihiks muulaste sajaprotsendiline toetus
Ehk teisisõnu – Keskerakonna käitumine poliitmaastikul on eestlase jaoks eemaletõukav ning selle asemel, et eestlastele läheneda, on suund võetud hoopiski muulaste sajaprotsendilise toetuse saavutamisele. Kuid sellega paraku kaasneb ka liikmeskonna järk-järguline muutumine toetajaskonna sarnaseks.
Juba praegu on Eesti suurim opositsioonierakond eesti noorte jaoks „definetely out“ ning lisanduvad noorliikmed on põhiliselt muukeelsesse seltskonda kuuluvad.
Lisaks arvati mindki ju erakonnast välja, kuna leidsin ühes oma artiklis, et „meid viiskümmend aastat okupeerinud rahvaga saladuse loori taga semmimine on ohumärk igale eestlasele“.
Tundub, et Keskerakonna praeguse juhtkonna jaoks eksisteerib ainult see ajalugu, mida Vene Riigiduuma ajaloolise tõe komisjon oma sulest välja on imenud. Muu ajalooline käsitlus (eriti see, mis Eestis laiemalt tunnustatud on), pole soovitatav ega nagu näha, isegi mitte lubatav.
Seega on Keskerakonnas samapalju multikultuursust kui Nõukogude Liidus – iga mõte on teretulnud niikaua, kuni see on kooskõlas Moskva vaimuga. Ja seni, kuni esimeheks on praegune Tallinna linnapea, ei muutu küll midagi.
Imelik on lugeda Toobali kirjutist sallivusest, sest tema esindatav erakond pole enam ammu midagi tolerantsusest kuulnud. Räige ja algelise propaganda kasutamine vastaste suunal, teisitimõtlejate ähvardamine ja parteist välja heitmine, kahtlased rahaasjad ning palju muud näitavad Keskerakonda kõige muuna kui sellena, millena praegused liidrid oma organisatsiooni esitleda soovivad.
Multikultuursus ei tähenda võõra riigi poliitika ajamist
Pealegi – multikultuursus tähendab ikkagi mitme kultuuri kooseksisteerimist, mitte ühe eelistamist teisele. „Multikulti“ puhul on tegemist nähtusega, mis siiski allub kehtivale seadusandlusele ja mis ei ole suunatud riikliku iseseisvuse kukutamisele. Mitmekultuursus aga kindlasti ei tähenda võõra riigi luureagentuuri finantside kaasamist valimiskampaaniasse...
Tallinna Linnavalitsuse veiderdamised on vastuvõetavad ainult idanaabrite kultuuriruumi kuuluvatele isikutele ning Keskerakonna pidev „võimlemine“ on suunatud pigem lõhede tekitamisele kui nende lappimisele. Näiteid pole vaja kaugelt tuua – küll on Riigikogu valimiste tulemusi võltsitud, küll pole e-hääletamine kõlblik, küll tuleb europarlamendi saadikute hääled mitmekordselt üle lugeda...
Mõnel korral on erakonna juht ennustanud lausa massilisi rahutusi, teisel korral on inimesi hirmutatud krooni devalveerimisega jne.
Sihiks muulaste sajaprotsendiline toetus
Ehk teisisõnu – Keskerakonna käitumine poliitmaastikul on eestlase jaoks eemaletõukav ning selle asemel, et eestlastele läheneda, on suund võetud hoopiski muulaste sajaprotsendilise toetuse saavutamisele. Kuid sellega paraku kaasneb ka liikmeskonna järk-järguline muutumine toetajaskonna sarnaseks.
Juba praegu on Eesti suurim opositsioonierakond eesti noorte jaoks „definetely out“ ning lisanduvad noorliikmed on põhiliselt muukeelsesse seltskonda kuuluvad.
Lisaks arvati mindki ju erakonnast välja, kuna leidsin ühes oma artiklis, et „meid viiskümmend aastat okupeerinud rahvaga saladuse loori taga semmimine on ohumärk igale eestlasele“.
Tundub, et Keskerakonna praeguse juhtkonna jaoks eksisteerib ainult see ajalugu, mida Vene Riigiduuma ajaloolise tõe komisjon oma sulest välja on imenud. Muu ajalooline käsitlus (eriti see, mis Eestis laiemalt tunnustatud on), pole soovitatav ega nagu näha, isegi mitte lubatav.
Seega on Keskerakonnas samapalju multikultuursust kui Nõukogude Liidus – iga mõte on teretulnud niikaua, kuni see on kooskõlas Moskva vaimuga. Ja seni, kuni esimeheks on praegune Tallinna linnapea, ei muutu küll midagi.
laupäev, 9. juuli 2011
Ratase kandideerimine on siiras
Huvitav on lugeda arvamusliidrite heietusi Jüri Ratase kandideerimise osas - vaatlejad väljastpoolt sugugi ei taha uskuda, et tegemist on tõelise konkurentsiga, vaid peavad noore mehe tarmukat sammu pigem kokkulepitud klounaadiks.
Samas pole rahvateenrid Kaldre ega Korv minu teada kuulunud Keskerakonna ridadesse ja tulenevalt sellest puudub neil ka teave närvilisest olustikust, mille Riigikogu aseesimehe otsus erakonna esimeheks kandideerida tekitas.
Kuigi ma ei kuulu enam Keskerakonda, olen siiani küllaltki hästi kursis Pärnu piirkonnas toimuvate protsessidega - aastatega kujunenud tutvusi ei suuda ükski parteisoldat välja arvamise otsusega läbi lõigata.
Nii näiteks kuulsin, et tänasel Pärnu piirkonna juhatuse koosolekul (mis peetakse koos piirkonna suvepäevadega), kus arutatakse Ratase kandidatuuri esitamist erakonna esimehe kohale, pidi osalema lausa Edgar Savisaar isiklikult. Varem on suur juht Pärnust suure kaarega mööda sõitnud, kuid nüüd... Pidi ta lõpuks saabuma. Ja just siis, kui arutatakse Jüri Ratase kandidatuuri küsimust.
Keskerakond on raskes seisus - pikaaegne opositsioonis passimine, pidevad skandaalid ja aina süvenev idaorientatsioon annavad küll võimaluse teatud elektoraadi toetusel valimiskünnise ületamiseks, kuid riiklikult oluliste otsuste langetamisel puudub sellisel erakonnal igasugune sõnaõigus.
Seega usun, et Ratase soov kandideerida on siiras. Ja kui sügisel jätkab ikka OÜ "Savisaar & kannutüdrukud", tuleb neil, kel oma riigi hüvanguks soov midagi ära teha, endale teine väljund otsida.
Samas pole rahvateenrid Kaldre ega Korv minu teada kuulunud Keskerakonna ridadesse ja tulenevalt sellest puudub neil ka teave närvilisest olustikust, mille Riigikogu aseesimehe otsus erakonna esimeheks kandideerida tekitas.
Kuigi ma ei kuulu enam Keskerakonda, olen siiani küllaltki hästi kursis Pärnu piirkonnas toimuvate protsessidega - aastatega kujunenud tutvusi ei suuda ükski parteisoldat välja arvamise otsusega läbi lõigata.
Nii näiteks kuulsin, et tänasel Pärnu piirkonna juhatuse koosolekul (mis peetakse koos piirkonna suvepäevadega), kus arutatakse Ratase kandidatuuri esitamist erakonna esimehe kohale, pidi osalema lausa Edgar Savisaar isiklikult. Varem on suur juht Pärnust suure kaarega mööda sõitnud, kuid nüüd... Pidi ta lõpuks saabuma. Ja just siis, kui arutatakse Jüri Ratase kandidatuuri küsimust.
Keskerakond on raskes seisus - pikaaegne opositsioonis passimine, pidevad skandaalid ja aina süvenev idaorientatsioon annavad küll võimaluse teatud elektoraadi toetusel valimiskünnise ületamiseks, kuid riiklikult oluliste otsuste langetamisel puudub sellisel erakonnal igasugune sõnaõigus.
Seega usun, et Ratase soov kandideerida on siiras. Ja kui sügisel jätkab ikka OÜ "Savisaar & kannutüdrukud", tuleb neil, kel oma riigi hüvanguks soov midagi ära teha, endale teine väljund otsida.
Telli:
Postitused (Atom)