Mina ei tea, kas Eestit saab enam nimetada õigusriigiks. Oleme ligi kahekümne aasta jooksul kirjutanud ja vastu võtnud seadusi, reguleerinud piinliku täpsusega tavaelu olmeküsimusi ning oleme iseeneste jaoks loonud endist ja meie keskkonnast mulje kui heaoluühiskonna musternäidisest, mille märksõnad on "võrdsete tingimuste loomine" ja "ühtmoodi õiglus kõikide jaoks".
Ent nii nagu juriidika tunneb mitut tõlgendamisviisi, oleme rahvanagi läinud eri tõlgendamise teed.
Ainult et me ei vaata enam õigust loovaid tekste läbi grammatilise või teleoloogilise prisma, vaid seame olulisele kohale selle, kes paragrahvi vastu eksida võis.
Peaasi, et lõpptulemus rahuldab
Nii teamegi, et näiteks kui Meelis Atoneniga sarnanev mees lööb koeraga jalutavat kaaskodanikku, piisab kriminaalasja lõpetamiseks endise ministri ausõnast, et ta seda ei teinud. Kehtib meil ju süütuse presumptsioon ja nii prokuratuur kui kohus lähtuvad in dubio pro reo (ehk "kahtlust tuleb kohaldada süüdistatava kasuks") põhimõttest.
Samal ajal mõistetakse mõnda muusse erakonda kuuluv inimene süüdi ilma igasuguste tõenditeta, sest nii prokuröril kui kohtunikul on asja osas lahtiseletamata "siseveendumus". Ja inimesed on sellega rahul, sest kuigi süü pole tõestatud, on kohtualune kindlasti kunagi midagi teinud. Kas või lapsepõlves koolikoridoris asuva palmi peale pissinud. Nii on mitu minu tuttavat öelnud, et nad küll mõistavad Villu Reiljani kohtuotsuse kaheldavust, kuid et tegemist on nende jaoks antipaatse inimesega, on nad sellega rahul.
Voliniku tahe seadusest üle?
Kurb on vaadata, et selline suhtumine ajab oma kombitsaid meie ühiskonnas nagu vähk üha nõrgenevas organismis. Eesmärk pühendab abinõu pea igal hetkel.
Isegi siis, kui ülla eesmärgi saavutamiseks on ilmselgelt valesti talitatud.
Võtame meie kalli Pärnu linnavolikogu. Alles äsja suutsid kaks volinikku tõsta kätt seal, kus nad oleksid pidanud ennast taandama. Lugesin nende ühisdeklaratsiooni, kus räägiti sellest, et tegemist oli õige ja Pärnule kasuliku asjaga.
Räägiti sellestki, et kogu pahanduse tingis asjaolu, et "pahad kaasvolinikud" ei olnud nõus kallasraja sulgemisega Rääma 27 juures.
Ei hakka sel teemal pikemalt peatuma, sest seadus sätestab üheselt kallasraja ühiskasutuse põhimõtted. Seega on siinkohal tegemist pseudoteemaga - kallasraja kasutamist reguleeriv punkt otsuses ei muuda midagi.
Põhimõtted sätestab asjaõigusseaduse paragrahv 161, mille kohaselt peab kaldaomanik jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks ning kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks. Kusjuures asjaõigusseaduse § 142 (võõral maatükil viibimine) sätestatud piirangud kallasraja suhtes ei kehti.
Aga olgu, kuidas on, Vahur Mäe ja Tatjana Jaansoni puhul usun tõesti, et tegu oli vaid õiget asja ajavate erutunud sportlashin-gedega, kes oma tegevusest endale am ei andnud.
Sama ei saa ma öelda Pärnu linnapea ja volikogu esimehe kohta. Kui arupärimisele tuleb vastavalt põhimäärusele vastata kümne tööpäeva jooksul, on linnapea Toomas Kivimägi ninakad ja sisutühjad kirjutised korduvalt saabunud tervelt kuu pärast küsimuste esitamist.
Üritasin mõne päeva eest tutvuda volikogu protokolliga, kuid kahjuks ei saanud ma seda teha - takistuseks oli volikogu esimehe Cardo Remmeli viibimine lähetuses. Jällegi sätestab linna põhimäärus, et protokoll vormistatakse kolme tööpäeva jooksul pärast istungi toimumist. Küsimise hetkel oli istungist möödas juba viis tööpäeva. Lubadus saata protokoll esimese asjana, kui volikogu esimees tagasi jõuab, on ju tore, kuid ...
Selliste asjadega tuleks arvestada, sest mõnikord võidakse istungi protokolli vastu huvi tunda mitte puhtast uudishimust, vaid soovist mõnda asjaolu täpsustada või mõnda otsust lausa vaidlustada.
Sellisel juhul elavad vaidlustamise tähtajad oma elu, hoolimata põrmugi sellest, kas otsuse võimalik vaidlustaja või volikogu esimees viibivad kohapeal või on lähetuses.
Planeeritud lähetuste puhul võiks ju olla veidikenegi ettenägelikuni - Pärnu linnavolikogul on kokku kolm aseesimeest, kes saavad volikogu esimeest asendada. Kui üks neist oleks juhtinud istungit, poleks probleemi allkirjastamisega. Tundub küll väike mure, kuid paraku, nagu näha, vaid osake mosaiigist.
KOKS - mis see on?
KOKS (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) tähendab meie linna juhtfiguuridele vist küll kokteili või õhuga rikastatud kivisütt, kuid mitte kohaliku omavalitsuse korralduse seadust.
Omamoodi komejant oli Jaanus Otsa nimetamine Pärnu loodus- ja tehnikamaja hoolekogu liikmeks.
Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahv 45 lõige 3 ning Pärnu linna põhimääruse paragrahv 40 lõige 4 sätestavad, et isikuvalimised on salajased, arvas Kivimägi, et mis sest ikka, teeme seekord avaliku hääletamise. Sama arvas volikogu esimees Cardo Remmel, kes selle küsimuse lihtsalt saalile hääletada andis.
Mul pole midagi Jaanus Otsa vastu ja usun, et salajasel hääletu-selgi oleks ta vajaliku häältesaagi kätte saanud, kuid elus võib ette tulla olukordi, kus lõpptulemus sõltub suuresti protseduurireeglitest.
Näiteks linnapea valimine avalikul hääletusel võib anda hoopis teise tulemi, kui kõikide koalitsiooniliikmete "käpad" avalikul tõstmisel kandidaadile näha oleksid ja kus pärast oleks võimalik mõnele teisitimõtlejale nurga taga korralik peapesu teha!
Seega on sajalase hääletamise põhimõte vajalik, sest nii saab volikogu liige oma valikus olla vabam ja ausam. Ja seda läheb tal vaja nii volikogu esimehe, linnapea kui mis tahes muu tegelase ametisse valimisel. Reeglid on kehtestatud vajadusest lähtuvalt ja selleks, et neid täita.
Kivimägi võiks Remmeliga nende jubedate artiklite kirjutamise asemel (kus ta kvartaalselt oma telefoniarvete võrdlust eelkäija omadega kajastab) parem kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja linna põhimääruse selgeks teha, sest kohati on Pärnu linnavolikogus toimuvat pea niisama jube jälgida kui praeguse linnapea kirjutatud artikleid lugeda.
Ilmunud Pärnu Postimehes 30.09.2010
0 comments:
Postitage kommentaar