Varsti on lähenemas aeg, mil valime uue koosseisu riigikogulasi meie elude eest otsustama. See on vahva aeg, sest enne seda saavad lapsed tänaval agitaatoritelt logodega komme ja valimisdebatid pakatavad üksteise suunas näpuga vehkivatest poliitikutest.
Seda on ilus vaadata ja emotsioonidega kaasa minnes (keskerakondlased lubavad Ansipist vabaneda, Laar lubab Savisaare neutraliseerida ja Ansip lubab palju pappi ja hoolimist kõigile) isegi kipub ununema põhjus, miks me seda kõike teema. Ja et lisaks rusikatele ja laenudele, millega voldikute trükkimist rahaliselt kaetakse, vajame edasiminekuks ka ideid.
Maksusüsteemi igikestev reformimine
Siiani pole häid ideid kellelgi olnud. Tööhõive ja majandusküsimustega on tegeletud kaudselt ja põhiliselt maksusüsteemi muutmise ja eelarvesisese raha ümberjagamise kaudu. Kusjuures igal erakonnal on siin oma retoorika taskust võtta:
Reformierakond – on põhiliselt lubanud vähendada tulumaksu. See on lihtne moodus inimest motiveerida, kuna iga pereisa/pereema suudab kalkulaatoriga välja arvutada selle summa, mis talle peale oravate võitu lisaks peaks rahakotti laekuma.
Mis siis, et sääst ja võit peagi kõrgenenud tulumaksu ja kasvanud aktsiiside näol kaduma kipub. Sest tõstma neid ju peab, kuna tulumaksu laekumine väheneb…
Keskerakond – on rääkinud sellest, et rikkamad peaksid proportsionaalselt maksma rohkem kui vaesed ja see argument meeldib eelkõige neile, kellele rikkama moega naaber närvidele käib.
Loomulikult on selline mõtlemine (s.o. siis astmeline maksusüsteem, mitte naabri vihkamine) omane mitmetele Euroopa riikidele ja sotsiaalsest aspektist on see isegi mõistlik (eriti kui see aitab madalal hoida elementaarsete eluvajadustega seotud kaubaartiklite tarbimismaksu), kuid viis, kuidas Keskerakond oma ideid reklaamib (peamiselt konkurenti sõimates) jätab hinge siiski kahtlusevarju – kas valju sõimu järel tulevad tõesti ka tervele ühiskonnale kasulikud teod? Ja kas tegu pole lihtsalt mitte oma valija moosimisega, kes uuringute kohaselt on muukeelne ja keskmisest kehvema sissetulekuga? Tallinnas kaotasid maamaksu tõusu tõttu just need, kes Keskerakonda ei vali – Nõmme ja Pirita linnaosade elanikud ja mõni peab seda lausa kättemaksuks.
IRL – partei õige nimi peaks olema Isamaalaste ja Raamatupidajate Liit. Sest kui eelmine kord räägiti sellest, et raha ei tee õnnelikuks, siis nüüd osatakse rääkida vaid riigieelarve tasakaalu tähtsusest ja vajadusest vastav klausel lisada ka põhiseadusesse.
Kuiv raamatupidaja märkus, mis tähendab seda, et kui raha ei ole, siis süüa ei saa. Kuid mõelda tuleks just sellele, kust ja kuidas seda söögiraha siis saada…
Sotsid – mh, njah. Nemad on meil lihtsalt sotsiaalsed… Ehk häid ideid sealt paistmas ei näe.
Aasta 2007 – rikas riik, kõrgem orbiit ja rahas pole küsimus
Keda siis valida? Ja kas üldse valida? Mina ausalt öeldes ei teagi. See, et mul ühe partei piletike taskus on, ei kohusta mind ju pimesi kedagi valima juhul, kui mul asjasse usku pole.
Tegelikult olid 2007. aasta valimiskampaaniad hea näide parlamenti pürgijate lühinägelikkusest (või valelikkusest, kes seda täpselt teab) – Reformierakond lubas Eesti Euroopa rikkamate riikidega samale orbiidile lennutada, Savisaar poseeris valijale raha täis topitud pangaseifis ja rõhutas “tõsiasja”, et Eesti riik on rikas riik ja et palku tuleb drastiliselt tõsta. Ning IRL vaatas, et kuna inimestel on “nutsu nigu muda”, siis raha ei huvita enam kedagi ja tuleb rääkida perekondlikest väärtustes ja õnnest. Nagu heaoluühiskonnas kohane.
Seda, et peagi käib üks kõva mats ja ja töötude armee suurus ületab neljakordselt meie mobilisatsioonivõimekust, ei osanud keegi ette näha…
0 comments:
Postitage kommentaar