Eestlased kui poliitpeded

Oleme enda väikesele rahvusele omistanud mitmeid tiitleid – nimetame ennast haritud rahvaks, laulurahvaks, kultuurirahvaks ja infotehnoloogiarahvaks. Ja arvame ka, et oleme autorahvas.
Me oleme lausa niivõrd autorahvas, et sellest automaks enam minna ei saavat. Terasest fossiilset kütust imev ratsu on meie ühiskonnas kõrgel kohal ja nii mõnegi mehe/naise suguelundite mõõtusid pidi otseselt mõjutama asjaolu, kas istmiku all olev iste on kinnitatud maineka saksa päritolu metallkandmiku või odava prantsuse/itaalia roostekäki külge.
Ja arvame, et selline mõtteviis on kole eriline.

Mulle väga meeldis Urmas Vaino arvamusartikkel „Autolehes“, kus ajakirjanik leidis, et kui meie oleme autoarmastajad, siis kes on Ferrari-hullud itaallased, autohaiged inglased ning autobahne omavad sakslased?
Olen samal meelel. Kuigi olen terve elu sõitnud tagasihoidlike autodega, paeluvad need teraskolakad mindki. Ja aeg-ajalt kusagil ikka kaldub jutt neljarattaliste sõprade peale. Ning siis tulebki tavaliselt juba paari minuti pärast kusagilt mürgine kommentaar: „sa oled ikka täielik autopede...“

Mis on kahtlemata solvav. Sest näiteks Keskerakonna, Reformierakonna, IRL-i või SDE kirumine ja teisalt lolluseni õigustamine on meie sünnipäevalauas viinapitsi taga märksa levinum. Alati leidub seltskonnas mõni töötuks jäänud ehitaja või omaarvates edukas väikeettevõtja, kes Ansipit ülistades teistel söögiisu ära ajab. Ja alati kargab kusagilt lauanurgast seepeale püsti mõni ägedust täis pensionär, kes praegusest peaministrist ungarlaste lemmikrooga guljašši lubab teha ning kelle arvates Savisaar on järgmine messias peale Jeesus Kristust. Või ehk on lausa esimene, sest nõukogude ajal, siis kui praegune eakas härra/daam veel noor oli, nõukogude teadlased Kristust ei tunnistanud.

Aga seda peetakse normaalseks. Autodest rääkimist mitte. Kuigi näiteks arutelu, kas Fordile sobib paremini Motocrafti või Championi süüteküünal, on märksa inimlikum ja asjalikum. Ja see ei lähe tavaliselt kaugeltki nii isiklikuks kui kodukootud poliitanalüüsid.

Olen avastanud, et pigem eristub meie rahvas teistest eurooplastest just poliithimu poolest. Me ei saa mitte õhtegi uudistesaadet, mitte ühtegi ajalehte ega mitte ühtegi sugukondliku koosviibimist tehtud ilma, et me peaks parteide paremuse üle piike murdma.

Selle hullumaja kõrval tundub ju oma neljarattalise kaaslase armastamine ja ülistamine päris toreda ja neutraalse tegevusena. Või mis?