Pole kaua enam bloginud. Põhjusi selleks on mitmeid – mõtteid on olnud palju, kuid mitte ühtegi sellist, mis kannataks trükivalgust ning mida võiksid ka võõrad silmad lugeda.
Samuti soovisin ära oodata Riigikohtu loakogu otsuse, kas ja millises mahus hakatakse Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt algatatud krim.asjas esitatud kassatsioone menetlema.
Lahingu jätkumine ehk polegi nii paha
Täna siis tean, et arutlusele tulevad nii allakirjutanu kassatsioon menetluskulude kui prokurör Keemani kassatsioon kohtualuste õigeksmõistmise osas. Viimane tähendab seda, et Pärnus pesitsevad kuritegelike maneeridega (Karistusseadustik § 310 näeb ette prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse) prokuröriollused saavad oma rumalat risteretke “kurat teab mille vastu” jätkata. Aga eks sellised “ristiretked” ole neile mingil määral ka südamelähedased – näiteks Jüri Pikma mängis omalajal rolli Johannes Hindi vastu suunatud kriminaaluurimise kokkuklopsimisel.
Selles mõttes on isegi hea, et Riigikohus antud küsimust arutama nõustus – nii menetluskulude määramise küsimus kui kogu kohtuasja õiguslik pool on midagi sellist, mille osas tuleb kõrgemal kohtul võtta seisukoht. Sest oluline on, et süüdistajad õpiksid vahet tegema kuritegevusel ja töötegemisel ning et ka nende pähklilaadsetesse mõtlemisorganitesse jõuaks veendumus, et kõike, mida sülg suhu toob ja sealt edasi tint paberile trükib, ei kõlba mitte patta panna ega veelvähem kohtusse arutamiseks saata.
Prokuratuur: kui kohus hakkama ei saa, teeme ise süüdi
Samas on ju prokuratuur ka ise möönnud, et kohtusse saadetakse teadlikult kriminaalasju, millel võiduperspektiiv puudub ning et taoline tegevus ja kõikvõimalike materjalide “lekkimine” ajakirjandusse ongi justiitsministeeriumi ühe osakonna arvates võitlemine kuritegevusega. Alltoodud “kuldsed read” tõstis esile endine õiguskantsler, advokaat Allar Jõks talle prokuratuuri poolt saadetud kirjast:
"Kehtiv kriminaalmenetlusseadustik ja praktika on muutnud prokuratuuri jaoks äärmiselt raskeks isiku süü tõendamise üldmenetluses. Samaaegselt on prokuratuur õiguskaitseorgan ja talle on pandud ülesanne võidelda kuritegevuse vastu. See tähendab sisuliselt seda, et kohtusse on võimalik saata võrdlemisi vähe kriminaalasju ning selleks, et saavutada ühiskonnas karistuste üldpreventiivset mõju, peavad esiteks mõistetavad karistused olema rasked ning teiseks tuleb menetluslikest sammudest avalikkust teavitada, sest ka selline informatsioon omab üldpreventiivset mõju."
Süütu inimene saab seadusevastaselt karistada juba protsessi käigus
Ehk seega pole nende riigiametnike jaoks vahet, millist saasta nad viljelevad – nende veendumus on, et ka läbikukkunud näidisprotsess on hoiatus ühiskonnale, kuna isegi õigeksmõistetud saavad kogu protsessi ajal riigi käest nii piisavalt nahutada, et kohati eluisu kaduma kipub. Ja kõik jälgijad saavad aru, et karistus antakse kohtualusele sageli kätte juba protsessi käigus – rahalised kulutused, moraalne kahju, kehvenenud tervis ja muu selline võib osutuda summaarselt isegi hullemaks kui karistus ja süüdistus, mille vastu süütu inimene võitleb.
Selle kõige tulemusel saab iga kõrvalseisja aru, et elu p….ekeeramiseks piisab kohaliku süüdistajast jupijumala väljavihastamisest, kuna tema võimuses on inimesi kohtu alla saata mistahes absurdsuse eest. See, et õigust hakatakse mõistma süüdistuse alusel, milles puudub nii süü tõendatus kui süüteokoosseis, on ju teisejärguline ja bürokraatiamasinat ei väära.
Nii et võitlema süsteemiga peab – prokuratuur peab õppima vastutama ja töötama demokraatlikule õigusriigile kohaselt. Kahju ainult, et selle nimel peavad mõned inimesed ohvriks tooma oma aja, raha, maine ja tervise. Kuid mis ei tapa, teeb tugevamaks? Või oli see sandiks?
Ju vist natuke mõlemat…
0 comments:
Postitage kommentaar