Õigeksmõistetu õppetunnid

24. oktoober 2008. Hommik. Olen veidikene graafikust maas ning liiklen väikese diiselmootori lõrina saatel Pärnu Laia tn Statoili poole eesmärgiga krabada sealt kaasa kabanoss, mis ajanappuse tõttu pidi rahuldama minu hommikuse toiduvajaduse.
Statoili ette jõudsin mõni minut peale kaheksat ning papilaadse saia asemel lahkusin tööle hoopiski kaitsepolitseinike eskordi saatel, tuhat erinevat mõtet mõlkumas peas, mis kõik inspireeritud segadusest ning küsimustest, milledele mul polnud vastuseid.

Ligi kolm aastat rumalust
Järgnes läbiotsimine kabinetis, autos ja kodus. Järgmisel hommikul dušhi alla minnes üritasin endalt maha pesta nii eelmise õhtu konjakiaure kui ka eelmist päeva tervikuna, kuid selline mõte oli algusest määratud läbikukkumisele.

Lõpp saabus alles teisel juunil 2011. aastal – ligi kolm aastat kestnud võitluse järel, mis oli nii minule kui mu lähedastele vajutanud sügava jälje.

Ent pitserit, mille inimesele jätab kriminaalmenetlus, eriti kui tegemist on avalikkuse huviorbiidis oleva uurimisega, maha enam ei pese. Inimese maine ja sellest tulenevad eelarvamused, läbielatud vintsutused ja kokkuvõttes muutunud maailmapilt on see, mis tõmbab otsustava joone vahele noormehe ellusuhtumisele enne ja pärast 24. oktoobrit 2008.

Müüdid ja tegelikkus
Olen nüüd targem ja tean, et kriminaalmenetlusega seonduvad tavainimese uskumused on tegelikkuses müüdid. Ja need müüdid on:

1. Kus suitsu, seal tuld ehk menetluse alustamiseks peab olema piisav alus. Nii on kirjas seaduses, kuid „aluse piisavuse“ otsustab prokurör, kes ei ole kohustatud uuritavale ütlema, millistel kaalutlustel menetlust alustati. Nii ka minu puhul – oli selleks vihje, sisemine kahtlus või tuttava soovitus – see jääbki minu jaoks saladuseks.
2. Sidevahendite pealtkuulamiseks peab tegemist olema tõsise teoga. Vale. Kuna prokurör võib menetlust alustada mistahes mõtte alusel, mis talle pähe turgatab, saab jälituslubade väljaandmiseks aruandesse alati kirjutada sobiliku paragrahvi, mis uurimise käigus ära langeb. Ent materjal jääb.
3. Jälitustegevust puudutavale teabele on kohtualustel ja nende kaitsjatel ligipääs.Jälle vale. Kuna jälitustegevusega seonduv teave on riigisaladus, jääb vastav informatsioon kohtualuste silmadel nägemata.
4. Ilmsed menetlusnormide rikkumised tühistavad protsessi ning tunnistajate ütluste vastuolud süüdistusaktiga viivad õigeksmõistmiseni.Jälle on arusaam ekslik – näiteks oli ka minu kaasuses (mis küll polnudki, nagu kohtus selgus, üldse kriminaalkoosseisuga tegu) vastuolu tunnistaja ütluste ja süüdistusakti vahel: väidetavalt lekitasin 27. juunil 2008. aastal dokumente, mis minu valdusse jõudsid kolm päeva hiljem ehk 30. juunil... Ometigi leidis Pärnu Maakohus, et koopiamasina olemasolu linnavalitsuses (!!!) on piisav argument minu süü tõendamiseks...
5. Õigeksmõistetul on õigus riigilt saada tagasi raha, mis on kulunud kaitseks kohtus.Jälle vale... Iga kriminaalasja juures otsustab kohus menetluskulude küsimuse eraldi ning kulude täielik hüvitamine on erand, mitte reegel. Ehk õigeksmõistmine on justkui luksus, mille eest peab inimene ise hoolitsema. Olgugi, et süüdistusakti puhul võis tegu olla absurdsuse tipuga.
6. Avalikkuse tähelepanu all olevate protsesside puhul kajastab meedia ka nende lõppu juhul, kui süüdistatav jääb õigeks.Kahjuks pole see alati nii. Nii ka minu kaasuse puhul – sellest, et Simmo Saar mõisteti õigeks ja et talle tuleb hüvitada õigusabile tehtud kulutusi u. 35 700 euro ulatuses (mis minu puhul on rahuldav summa), ei räägi keegi. Viimase uudise kohaselt saadeti kriminaalasi Riigikohtusse ning seal ka jälg kaob.

Järeldus kõigest sellest? Elu on karm, kuid õnneks mõnikord lõppkokkuvõttes ka õiglane. Kuid kergem on oma elu elada ilma kellelegi ette jäämata. Sest prokuröri võim on üüratu ning tõestada, et sa polegi kaamel, pole sugugi kerge.