Mis siis, et raha ei ole - streikida tuleb ikka!

Väljas on külm. Kuramuse külm. Kraadiklaas näitab pea kahtekümmet miinuskraadi, kalendris on peagi paistmas veebruar.
Veebruar. Kuu, mil õpetajad plaanivad üheks päevaks käed rüppe panna ja protesti märgiks päevase tööseisaku korraldada. Ilus žest, eriti arvestades tõsiasja, et meie demokraatia koosneb põhiliselt valitsejate suvast ja vaikiva massi kaasanoogutamisest.
Lugesin lehest, et peaministri arvates võivad ju õpetajad streikida, kuid nende palgatõusuks raha pole. Olen Ansipiga samal arvamusel - kuigi loomulikult võiksin ju öelda, et eelarve koostamine oleneb prioriteetide seadmisest ja haridustöötajate palgatõus on võimalik mõne teise kulutuse arvelt.
Kuid küsigem - mis siis juhtuks? Mida arvaksid alamakstud päästetöötajad, meditsiiniline personal? Mida mõtleksid raamatukoguhoidjad, kelle palga eest on võimalik vaid paar paksemat raamatut soetada?
Leian, et riik ei väärtusta pedagoogide panust piisavalt. Kuid paraku on mul tunne, et kogu meie majandus toetub mõnele peegelklaasidega hoonele pealinnas ja ülistuslaulule, mille uskumiseks tuleb hoida oma pead sügaval liivas nagu jaanalind.
Tõsiasi on see, et oleme vaesed. Meie "nokiaks" on oskus jätta maha oma pere, et minna Skandinaaviasse põhjanaabreid ehitaja, elektriku või arstina teenindama. Meie "nokiaks" on oskus toime tulla väikese sissetulekuga, mille kõrvalt jagub meil veel ka raha aidata kreeklasi, kellel kahjuks pole nii "head" pea- ja rahandusministrit...
Seega jah, härra peaminister - oleme omadega juba mõnda aega p...s. Kuid see ei tähenda, et me sellega rahul olema peaksime,
Seega - alaku streik. Olgu sellest siis kasu või mitte. Kuid lõppema peab aeg, mil eelarve koostamisel halastamatult kärbitakse ja kaudseid makse suurendatakse. Iga pärdik oskab niimoodi riiki juhtida - lihtsalt meil on selline mudel tänu inimeste apaatsusele võimalik. Muutkem seda!