tag:blogger.com,1999:blog-56570501766601787252012-01-28T11:11:44.183+02:00Oma arvamuses vaba.Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.comBlogger521100tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-48010383417241526492012-01-28T10:56:00.003+02:002012-01-28T11:11:44.190+02:00Väljas on külm. Kuramuse külm. Kraadiklaas näitab pea kahtekümmet miinuskraadi, kalendris on peagi paistmas veebruar.<br />Veebruar. Kuu, mil õpetajad plaanivad üheks päevaks käed rüppe panna ja protesti märgiks päevase tööseisaku korraldada. Ilus žest, eriti arvestades tõsiasja, et meie demokraatia koosneb põhiliselt valitsejate suvast ja vaikiva massi kaasanoogutamisest.<br />Lugesin lehest, et peaministri arvates võivad ju õpetajad streikida, kuid nende palgatõusuks raha pole. Olen Ansipiga samal arvamusel - kuigi loomulikult võiksin ju öelda, et eelarve koostamine oleneb prioriteetide seadmisest ja haridustöötajate palgatõus on võimalik mõne teise kulutuse arvelt.<br />Kuid küsigem - mis siis juhtuks? Mida arvaksid alamakstud päästetöötajad, meditsiiniline personal? Mida mõtleksid raamatukoguhoidjad, kelle palga eest on võimalik vaid paar paksemat raamatut soetada?<br />Leian, et riik ei väärtusta pedagoogide panust piisavalt. Kuid paraku on mul tunne, et kogu meie majandus toetub mõnele peegelklaasidega hoonele pealinnas ja ülistuslaulule, mille uskumiseks tuleb hoida oma pead sügaval liivas nagu jaanalind.<br />Tõsiasi on see, et oleme vaesed. Meie "nokiaks" on oskus jätta maha oma pere, et minna Skandinaaviasse põhjanaabreid ehitaja, elektriku või arstina teenindama. Meie "nokiaks" on oskus toime tulla väikese sissetulekuga, mille kõrvalt jagub meil veel ka raha aidata kreeklasi, kellel kahjuks pole nii "head" pea- ja rahandusministrit...<br />Seega jah, härra peaminister - oleme omadega juba mõnda aega p...s. Kuid see ei tähenda, et me sellega rahul olema peaksime,<br />Seega - alaku streik. Olgu sellest siis kasu või mitte. Kuid lõppema peab aeg, mil eelarve koostamisel halastamatult kärbitakse ja kaudseid makse suurendatakse. Iga pärdik oskab niimoodi riiki juhtida - lihtsalt meil on selline mudel tänu inimeste apaatsusele võimalik. Muutkem seda!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-4801038341724152649?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-32690777612185969382011-12-06T11:17:00.000+02:002011-12-06T11:19:25.514+02:00Mind kui esimese, Keskerakonda puudutava idarahaskandaali omamoodi „ohvrit“, teeb tõsiselt murelikuks IRL-i eestseisuse otsus jätta ametisse kaks skandaaliga seotud ministrit. Ma ei hakka heietama teemal, et Vaher vast oma varasemate tegude poolest (mõõdikud ja muu) pole ehk niigi parim kandidaat siseministri ametikohale, kuid seotus vene ärimeeste elamislubade äriga (mis on vähemalt avalikke allikaid uskudes ilmne) peaks igasugustele kahtlustele-kõhklustele kinnitust andma.<br /><br /><strong>Tulevik on tume</strong><br /><br />Tundub, et IRL-i ja Eesti poliitmaastiku tulevik tervikuna on tume :kui Keskerakonna puhul oli mõnes mõttes tegemist „loomuliku arenguga“ – erakond on juba mõned aastad tagasi hakanud ligi tõmbama põhiliselt muukeelseid liikmeid ning teostatav võimgi on koondunud venekeelsetesse keskustesse , siis IRL-i mõnede poliitikute tõelise pale puhul oli partei valijate jaoks tegemist üllatusega. Ja mis Laari juhitud partei seisukohalt veelgi kurvem – Savisaart valivad ja idarahaküsimustest ennast mitte heidutada laskvad venelased pole isamaalistesse habemikesse ja siledatesse äraostmatutesse kunagi eriti hästi suhtunud - IRL-i valijaskond koosneb põhiliselt pahura olekuga konservatiividest, kelle jaoks igasugused jokitamised Venemaa suunal on märk riigireetmisest.<br /><br /><strong>Kas kamraadi peab alati aitama?</strong><br /><br />Seda veidram tundub IRL-i mõnede liikmete eneseõigustus, nagu aidataks niimoodi kaasa Eesti majanduse paranemisele. Vähe sellest, et tegemist on Schengeni reeglite rämeda rikkumise ja meie riigi tõsiseltvõetavuse kahjustamisega, legaliseerib see ka ju otseselt Keskerakonna poolt kordasaadetu – võib ju Tallinna linnapeagi nüüd väita, et rubladest konverteeritud euromiljonid oleksid läinud reklaamifirmadele, millede käive oleks omakorda kasvatanud meie riigi SKP-d. <br />Kuid tagasi IRL-i juurde. Saan küll aru, et , metsavendlust ja läki-läki patriotismi promova erakonna väärtustekogumisse kuulub ka kamraadi aitamine ja tema õigustamine, kuid end õigeteks eesti meesteks-naisteks nimetavad mehed-naised peaksid endalt küsima: kui Eesti eest võitlev lahingukaaslane osutub vaenlasele padruneid müüvaks äritsejaks, kas ta siis ikka on kaitsmist väärt?<br />IRL-i puhul oleks erakonnal mõistlik teha seda, mida neilt oodatakse – vahetada kogu krempliga seonduv kaader välja, vabandada ning liikuda edasi. Sest kui Keskerakonnal tõesti pole enam midagi kaotada (eestlased on valijatena niigi kadunud), siis isamaalased on ilma jäämas oma ainsast poolehoidjast.<br /><br /><strong>Kas tõesti vaid Ansip ja Mikser?</strong><br /><br />See pole aga kõige suurem õnnetus. Isamaalise egiidi all äri ajanud noored mehed suutsid kahjuks aga lüüa järjekordse mõra meie poliitringkondade usutavusse – kui maruvihane kaamelivastane osutub kaameliks, paneb see nõutult käsi laiutama isegi viimast sinisilmset kodanikku, kes valimiskasti juures kodanikukohust täitmas käib.<br />Sest keda siis valida? Keskerakonda ei saa, IRL-i ka enam ei julge. Üle jäävad veel vaid sotsid ja reformarid. Kui valija soovib „kindla peale“ minna ja valida neid, kelle teod ja pale (olgugi, et selleks on kõrk ja enesekeskne lõust) tänaseks selge on, saame tõenäoliselt veel veidike langeva tulumaksu ja paarkümmend lisanduvat tarbimismaksu, mis jõuka elanikkonna maksusoodustusi vaesemate taskust kompenseerima peavad. Pluss veelgi ülbema suhtumise, sest valija pahameeletormis langetatud otsuses näeb praegune peaminister mitte rahulolematust teistega, vaid rahulolu iseendaga. Põhimõtteliselt võib meie vapil olevad kolm lõvi oravatega asendada.<br />Kindlasti on tõusuteel ka sotsid. Valitsemisvastutuse puudumine ning paipoisikuvand on trumbid, millele on raske vaielda – ka suurim opositsioonipartei Keskerakond ägab ju lisaks muule ka Tallinna valitsemisest tuleneva kriitikatulva all. Kohati saab Savisaar sõimata ka selle eest, mis Ansipil tehtud või tegemata jääb.<br />Kui aga IRL jätkab oma senist käitumist, siis tekib küsimus – mida teevad ülalmainitud „virilad kolkapatriootidest konservatiivid“? Põhjus, miks IRL-i valitakse, on partei (petlikus?) kuvandis, mis viitab kõrgenenud eetikatajule. Seda viimast tundub hoolimata mõnedest astutud sammudest erakonnal siiski nappivad.<br />Kahju, sest ka see nišš vajab täitmist.<br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-3269077761218596938?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-81449224421772983672011-08-13T13:06:00.001+03:002011-08-13T13:09:35.465+03:00Lugesin paar päeva tagasi Henri Kaselo artiklit „Praegune kurss venestab Keskerakonna lõplikult“ ning Keskerakonna peasekretär Toobali vastusartiklit „Keskerakond kui multikulti“. <br /> <br />Imelik on lugeda Toobali kirjutist sallivusest, sest tema esindatav erakond pole enam ammu midagi tolerantsusest kuulnud. Räige ja algelise propaganda kasutamine vastaste suunal, teisitimõtlejate ähvardamine ja parteist välja heitmine, kahtlased rahaasjad ning palju muud näitavad Keskerakonda kõige muuna kui sellena, millena praegused liidrid oma organisatsiooni esitleda soovivad. <br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Multikultuursus ei tähenda võõra riigi poliitika ajamist</span> <br /> <br />Pealegi – multikultuursus tähendab ikkagi mitme kultuuri kooseksisteerimist, mitte ühe eelistamist teisele. „Multikulti“ puhul on tegemist nähtusega, mis siiski allub kehtivale seadusandlusele ja mis ei ole suunatud riikliku iseseisvuse kukutamisele. Mitmekultuursus aga kindlasti ei tähenda võõra riigi luureagentuuri finantside kaasamist valimiskampaaniasse... <br /> <br />Tallinna Linnavalitsuse veiderdamised on vastuvõetavad ainult idanaabrite kultuuriruumi kuuluvatele isikutele ning Keskerakonna pidev „võimlemine“ on suunatud pigem lõhede tekitamisele kui nende lappimisele. Näiteid pole vaja kaugelt tuua – küll on Riigikogu valimiste tulemusi võltsitud, küll pole e-hääletamine kõlblik, küll tuleb europarlamendi saadikute hääled mitmekordselt üle lugeda... <br /> <br />Mõnel korral on erakonna juht ennustanud lausa massilisi rahutusi, teisel korral on inimesi hirmutatud krooni devalveerimisega jne. <br /> <br /><span style="font-weight:bold;">Sihiks muulaste sajaprotsendiline toetus</span> <br /> <br />Ehk teisisõnu – Keskerakonna käitumine poliitmaastikul on eestlase jaoks eemaletõukav ning selle asemel, et eestlastele läheneda, on suund võetud hoopiski muulaste sajaprotsendilise toetuse saavutamisele. Kuid sellega paraku kaasneb ka liikmeskonna järk-järguline muutumine toetajaskonna sarnaseks. <br />Juba praegu on Eesti suurim opositsioonierakond eesti noorte jaoks „definetely out“ ning lisanduvad noorliikmed on põhiliselt muukeelsesse seltskonda kuuluvad. <br /> <br />Lisaks arvati mindki ju erakonnast välja, kuna leidsin ühes oma artiklis, et „meid viiskümmend aastat okupeerinud rahvaga saladuse loori taga semmimine on ohumärk igale eestlasele“. <br /> <br />Tundub, et Keskerakonna praeguse juhtkonna jaoks eksisteerib ainult see ajalugu, mida Vene Riigiduuma ajaloolise tõe komisjon oma sulest välja on imenud. Muu ajalooline käsitlus (eriti see, mis Eestis laiemalt tunnustatud on), pole soovitatav ega nagu näha, isegi mitte lubatav. <br /> <br />Seega on Keskerakonnas samapalju multikultuursust kui Nõukogude Liidus – iga mõte on teretulnud niikaua, kuni see on kooskõlas Moskva vaimuga. Ja seni, kuni esimeheks on praegune Tallinna linnapea, ei muutu küll midagi. <br /> <br /> <br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-8144922442177298367?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-8780148585012484152011-07-09T19:24:00.005+03:002011-07-10T12:02:27.281+03:00Huvitav on lugeda arvamusliidrite heietusi Jüri Ratase kandideerimise osas - vaatlejad väljastpoolt sugugi ei taha uskuda, et tegemist on tõelise konkurentsiga, vaid peavad noore mehe tarmukat sammu pigem kokkulepitud klounaadiks.<br /><br />Samas pole rahvateenrid Kaldre ega Korv minu teada kuulunud Keskerakonna ridadesse ja tulenevalt sellest puudub neil ka teave närvilisest olustikust, mille Riigikogu aseesimehe otsus erakonna esimeheks kandideerida tekitas.<br /><br />Kuigi ma ei kuulu enam Keskerakonda, olen siiani küllaltki hästi kursis Pärnu piirkonnas toimuvate protsessidega - aastatega kujunenud tutvusi ei suuda ükski parteisoldat välja arvamise otsusega läbi lõigata.<br /><br />Nii näiteks kuulsin, et tänasel Pärnu piirkonna juhatuse koosolekul (mis peetakse koos piirkonna suvepäevadega), kus arutatakse Ratase kandidatuuri esitamist erakonna esimehe kohale, pidi osalema lausa Edgar Savisaar isiklikult. Varem on suur juht Pärnust suure kaarega mööda sõitnud, kuid nüüd... Pidi ta lõpuks saabuma. Ja just siis, kui arutatakse Jüri Ratase kandidatuuri küsimust.<br /><br />Keskerakond on raskes seisus - pikaaegne opositsioonis passimine, pidevad skandaalid ja aina süvenev idaorientatsioon annavad küll võimaluse teatud elektoraadi toetusel valimiskünnise ületamiseks, kuid riiklikult oluliste otsuste langetamisel puudub sellisel erakonnal igasugune sõnaõigus.<br /><br />Seega usun, et Ratase soov kandideerida on siiras. Ja kui sügisel jätkab ikka OÜ "Savisaar & kannutüdrukud", tuleb neil, kel oma riigi hüvanguks soov midagi ära teha, endale teine väljund otsida.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-878014858501248415?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-13407038327158619542011-06-27T18:33:00.001+03:002011-06-27T18:40:24.436+03:00PRESSITEADE<br /><br />Enda Keskerakonnast välja arvamise erakonna aukohtus vaidlustanud Simmo Saar leiab, et tema liikmestaatuse ennistamata jätmine on mõistlik, kuna ta ei jaga keskerakondlikke tõekspidamisi ei Eesti ajaloo, sõnavabaduse ega valikuvabaduseseisukohalt võetuna.<br /><br />„Kuigi Eesti vajab tugevat vasakpoolse maailmavaatega erakonda, ei saa Keskerakonda paraku tõsise riigielu mõjutajana võtta,“ sõnas Saar.<br />Saare sõnul oli esialgse erakonna juhatuse otsuse vaidlustamine aukohtus tingitud eelkõige juhatuse poolsete menetlusnormide rikkumisest. „Juhatus käitus segaselt ja vastuolus hea tavaga. Kui esimeses otsuses puudus välja arvamise motivatsioon täielikult, siis teises otsuses heideti mulle ette nii nõukogude okupatsioonileviitamist Savisaare Moskva visiite analüüsivas artiklis kui Riigikoguvalimistel üksikkandidaadi poolt hääletamist.<br /><br />„Küsisin teisel juhatuse koosolekul juhatuse liikmete käest, kas Keskerakond eitab nõukogude okupatsiooni. Nimelt leiti, et lause „meid viiskümmend aastat okupeerinud rahvaga saladuse loori taga semmimine on ohumärk igale eestlasele“ ei lähekokku keskerakondlike tõekspidamistega. Vastus on mul siiani saamata,“ sõnas Saar. <br /><br />„Tuleb tõdeda, et sõna- ja valikuvabadus on Keskerakonna jaoks midagi sellist, mille vastu tuleb võidelda. Samas - mida ma siis niiväga tegin? Kritiseerisin erakonna juhtkonna tegevust? Ka keskerakondlased kritiseerivad pidevalt Ansipit, kuid Eestist ära kolimas ma neid paraku ei näe,“ sõnas Saar.<br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-1340703832715861954?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-64119602643588494652011-06-07T12:04:00.002+03:002011-06-07T13:47:30.193+03:0024. oktoober 2008. Hommik. Olen veidikene graafikust maas ning liiklen väikese diiselmootori lõrina saatel Pärnu Laia tn Statoili poole eesmärgiga krabada sealt kaasa kabanoss, mis ajanappuse tõttu pidi rahuldama minu hommikuse toiduvajaduse.<br />Statoili ette jõudsin mõni minut peale kaheksat ning papilaadse saia asemel lahkusin tööle hoopiski kaitsepolitseinike eskordi saatel, tuhat erinevat mõtet mõlkumas peas, mis kõik inspireeritud segadusest ning küsimustest, milledele mul polnud vastuseid. <br /><strong><br />Ligi kolm aastat rumalust</strong><br />Järgnes läbiotsimine kabinetis, autos ja kodus. Järgmisel hommikul dušhi alla minnes üritasin endalt maha pesta nii eelmise õhtu konjakiaure kui ka eelmist päeva tervikuna, kuid selline mõte oli algusest määratud läbikukkumisele.<br /><br />Lõpp saabus alles teisel juunil 2011. aastal – ligi kolm aastat kestnud võitluse järel, mis oli nii minule kui mu lähedastele vajutanud sügava jälje. <br /><br />Ent pitserit, mille inimesele jätab kriminaalmenetlus, eriti kui tegemist on avalikkuse huviorbiidis oleva uurimisega, maha enam ei pese. Inimese maine ja sellest tulenevad eelarvamused, läbielatud vintsutused ja kokkuvõttes muutunud maailmapilt on see, mis tõmbab otsustava joone vahele noormehe ellusuhtumisele enne ja pärast 24. oktoobrit 2008. <br /><br /><strong>Müüdid ja tegelikkus</strong><br />Olen nüüd targem ja tean, et kriminaalmenetlusega seonduvad tavainimese uskumused on tegelikkuses müüdid. Ja need <strong>müüdid on</strong>:<br /><br /><strong>1. Kus suitsu, seal tuld ehk menetluse alustamiseks peab olema piisav alus. </strong>Nii on kirjas seaduses, kuid „aluse piisavuse“ otsustab prokurör, kes ei ole kohustatud uuritavale ütlema, millistel kaalutlustel menetlust alustati. Nii ka minu puhul – oli selleks vihje, sisemine kahtlus või tuttava soovitus – see jääbki minu jaoks saladuseks.<br /><strong>2. Sidevahendite pealtkuulamiseks peab tegemist olema tõsise teoga. </strong>Vale. Kuna prokurör võib menetlust alustada mistahes mõtte alusel, mis talle pähe turgatab, saab jälituslubade väljaandmiseks aruandesse alati kirjutada sobiliku paragrahvi, mis uurimise käigus ära langeb. Ent materjal jääb.<br /><strong>3. Jälitustegevust puudutavale teabele on kohtualustel ja nende kaitsjatel ligipääs.</strong>Jälle vale. Kuna jälitustegevusega seonduv teave on riigisaladus, jääb vastav informatsioon kohtualuste silmadel nägemata. <br /><strong>4. Ilmsed menetlusnormide rikkumised tühistavad protsessi ning tunnistajate ütluste vastuolud süüdistusaktiga viivad õigeksmõistmiseni.</strong>Jälle on arusaam ekslik – näiteks oli ka minu kaasuses (mis küll polnudki, nagu kohtus selgus, üldse kriminaalkoosseisuga tegu) vastuolu tunnistaja ütluste ja süüdistusakti vahel: väidetavalt lekitasin 27. juunil 2008. aastal dokumente, mis minu valdusse jõudsid kolm päeva hiljem ehk 30. juunil... Ometigi leidis Pärnu Maakohus, et koopiamasina olemasolu linnavalitsuses (!!!) on piisav argument minu süü tõendamiseks...<br /><strong>5. Õigeksmõistetul on õigus riigilt saada tagasi raha, mis on kulunud kaitseks kohtus.</strong>Jälle vale... Iga kriminaalasja juures otsustab kohus menetluskulude küsimuse eraldi ning kulude täielik hüvitamine on erand, mitte reegel. Ehk õigeksmõistmine on justkui luksus, mille eest peab inimene ise hoolitsema. Olgugi, et süüdistusakti puhul võis tegu olla absurdsuse tipuga. <br /><strong>6. Avalikkuse tähelepanu all olevate protsesside puhul kajastab meedia ka nende lõppu juhul, kui süüdistatav jääb õigeks.</strong>Kahjuks pole see alati nii. Nii ka minu kaasuse puhul – sellest, et Simmo Saar mõisteti õigeks ja et talle tuleb hüvitada õigusabile tehtud kulutusi u. 35 700 euro ulatuses (mis minu puhul on rahuldav summa), ei räägi keegi. Viimase uudise kohaselt saadeti kriminaalasi Riigikohtusse ning seal ka jälg kaob.<br /><br />Järeldus kõigest sellest? Elu on karm, kuid õnneks mõnikord lõppkokkuvõttes ka õiglane. Kuid kergem on oma elu elada ilma kellelegi ette jäämata. Sest prokuröri võim on üüratu ning tõestada, et sa polegi kaamel, pole sugugi kerge.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-6411960264358849465?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-26983313440546939912011-06-05T20:45:00.000+03:002011-06-05T20:46:33.334+03:00Simmo Saare PRESSITEADE<br /><br />Teisel juunil avaldas Riigikohus kohtulahendi, millega mõisteti Pärnu endine abilinnapea Simmo Saar usaldamise kuritarvitamise katses ja ametialase teabe lekitamise süüdistuses lõplikult õigeks. Samuti rahuldas Riigikohus kassatsiooni, millega Tallinna Ringkonnakohtus õigeksmõistetud Simmo Saar taotles õigusabikulude hüvitamist täiel määral.<br />„Antud juhul pidas kohus tehtud kulutusi üldkokkuvõttes õiglasteks ning vaid kassatsiooni maksumuse osas oli Riigikohtul 1140 euro ulatuses eriarvamus,“ sõnas Saar. Siiski leiab Saar, et levinud praktika, mille järgi õigusabikulusid täiel määral enamjaolt ei hüvitata, riivab kodanike õiguspärast ootust. „Arvestades kriminaalmenetluse kahjulikkust nii enda kui lähedalseisvate inimeste tervisele, arvestades tööleidmise võimaluste vähenemisega tulenevalt maine kahjustamisest, peaks olema elementaarne, et vähemalt otsesed kulutused hüvitataks õigeksmõistetule ilma pikemalt kaalumata,“ arvab Saar.<br />Samuti leiab Saar, et meediakajastus avalikkusele olulistes protsesside puhul peaks rääkima mitte ainult läbiotsimistest ja süüdimõistmistest, vaid ka õigeksmõistmisest. „Minu lõplikku õigeksmõistmist Riigikohtus pole pressi poolt siiani kajastatud – enamik tuttavaid arvas, et Riigikohus saatis asja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule,“ sõnas Saar. Samuti peab ta veidraks asjaolu, et õigeksmõistva otsuse puhul tsiteeritakse uudistes suurel määral süüdistusakti sisu. „Süüdistusakt on koostatud deklaratiivses, kindlas vormis, mille kohaselt pandi tegu kohtualuste poolt kindlasti toime. Süüdistus peegeldab nii mõnigi kord vaid prokuröri fantaasia lennukust ega ole õigeksmõistmise puhul kooskõlas kohtu tegevusega,“ leidis Saar.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2698331344054693991?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-46628842623202897812011-05-18T14:48:00.008+03:002011-05-19T07:23:50.738+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/-Xhc5wm2Rdm0/TdOzN7lQsSI/AAAAAAAAAEs/3o8xOwGHPBY/s1600/SMS1.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-Xhc5wm2Rdm0/TdOzN7lQsSI/AAAAAAAAAEs/3o8xOwGHPBY/s400/SMS1.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5608023012920045858" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/-A61OrXUYe50/TdOzOIlGMrI/AAAAAAAAAE0/Z2ZVWCrqeJE/s1600/SMS2.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-A61OrXUYe50/TdOzOIlGMrI/AAAAAAAAAE0/Z2ZVWCrqeJE/s400/SMS2.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5608023016409019058" /></a><br /><br />Kuuendal mail jõudsid Edgar Savisaare „ereda päikese valguskiired“ Kadri Simsoni näol lõpuks Pärnusse ning näitavad nüüdsest uut teed piirkonna endise juhtkonna poolt eksitatud lambukestele. Jah, Keskerakonna aseesimees ning Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees isiklikult möllis loetud tunnid enne piirkonna aastakonverentsi end piirkonna liikmeks ning alustas erakonna juhtoinale tüütuks muutunud pärnakate ümberkasvatamist.<br /><br />Olles toona ürituse modereerija rollis, ei teadnud ma veel sugugi, et napp kümme päeva lahutab siinkirjutajat keeristormist, mille Keskerakonna juhatus peasekretäri „detektiivitöö“ tulemusena valla päästab. <br /><br />Ent üles on kerkinud mitmeid küsimusi. Näiteks olen kuulnud, et juhatuse liikmetele olevat öeldud, et mind on korduvalt juhatuse koosviibimisele kutsutud, kuid ma ei olevat suvatsenud kohale ilmuda. Viimane väide olevat juhatuse liikmeid loomulikult pahandanud. Ei võinud ju nemad teada, et tegelikult saabus minu nutitelefonile neutraalses toonis sõnum (vt. pilte) alles pühapäeva pealelõunal. Ei võinud nad teada sedagi, et vastasin kirjalikult nii sm. Toobalile kui tublile erakonna nõunik sm. Hiiele kirjalikult järgmist: <br /><br /><span style="font-style:italic;">from Simmo Saar simmo.saar@gmail.com <br /><br />to Priit Toobal <priit@keskerakond.ee>,<br /> andres@keskerakond.ee<br /><br />date Sun, May 15, 2011 at 3:24 PM<br /><br />subject Vastus kutsele osaleda erakonna juhatuse koosolekul 16.05.2011 kell 18.00<br />mailed-by gmail.com<br /><br /><br /> <br />Tere,<br /> <br />kahjuks ei saa homme kell 18.00 juhatuse koosolekul osaleda. Palun antud päevakorra punkti arutelu edasi lükata ning mind uuest kuupäevast seekord varem teavitada. Samuti palun mulle teatavaks teha põhjus, miks olen oodatud niivõrd kõrgeaulise organi kui seda on erakonna juhatus koosolekule.<br /> <br /> <br />Lugupidamisega<br /> <br /> <br />Simmo Saar<br />15.05.2011</span><br /><br />Kumbki parteiseltsimeestest mulle vastata ei suvatsenud. Selle asemel leidsin järgmisel päeval oma postkastist otsuse, millega teatati, et olen erakonnast välja arvatud. Delfit lugedes avastasin, et mind heideti välja ”erakonna maine kahjustamise pärast”. Esialgu üritati põhjuse konkretiseerimisest mööda hiilida, kuid peagi selgus ka ajend, milleks oli Pärnu piirkonna revisjoniaktis esinenud nn. idarahaskandaalile viitav lause. Mis on ausalt öeldes pehmelt väljendatuna enam kui tobe...<br /><br />Koheselt saatsin sm. Toobalile ka e-kirja, milles palusin endale saata protokolli väljavõtte arutelust - ka sellele pole siiani vastust laekunud..<br /><br />Igaljuhul tundub, et korrektsest asjaajamisest ja normaalsest liikmetega suhtlemisest (PR-ämbreid ma parem ei maini – neid ei jõua üles lugeda!) on praeguse juhtkonna tegevus küll sama kaugel kui Vilsandi Pekingist.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-4662884262320289781?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-69166189643121080152011-05-16T22:45:00.001+03:002011-05-16T22:45:36.976+03:00Simmo Saare PRESSITEADE<br /> <br />Keskerakonna juhatuse 16. mai otsusega erakonna liikmeskonnast välja arvatud Simmo Saare sõnul tingis taolise käitumise Pärnu piirkonna aastakonverentsi revisjoniakt, milles mainiti Venemaalt küsitud raha mittesaabumise tagajärjel tekkinud majanduslikke probleeme. Saalisviibijates kutsus eelmainitu esile tugeva naerupahvaku. <br /> <br />„Kuna Keskerakonna juhatus peab antud vembu organisaatoriks minu tagasihoidlikku isikut, otsustasid juhatusse kuuluvad isikud mind erakonna ridadest välja arvata,“ sõnas Saar. Simmo Saare sõnul ei ole keegi temalt teo kohta selgitusi küsinud ning juhatuse koosolekule tal ilmuda võimalik ei olnud. „Kui pühapäeva õhtul antakse teada, et esmaspäeval kell 18.00 tuleb juhatuse koosolekule ilmuda, pole tegu mõistliku etteteatamisajaga. Teatasin peasekretärile kirjalikult, et soovin arutelu edasilükkamist ja varajasemat teavitamist, kuid nähtavasti ei soovinudki keegi minu arvamust kuulda,“ arvas Saar.<br />Saare arvates on Keskerakonna käitumises oma roll 6. mail Pärnu piirkonna koosolekul esitatud juhtkonda kritiseerivatel teesidel. „Kogusin juhatuse valimistel suurima häältesaagi, mis arvestades minu kriitilist ja otsekohest loomust, võis Keskerakonna taguslastele olla halvaks üllatuseks,“ sõnas endine Pärnu abilinnapea.<br /> <br />Samas tõdeb Saar, et kui Vene rahaskandaaliga seonduvalt üldse keegi peaks erakonnast välja arvatama, peaks selleks isikuks olema praegune partei esimees Edgar Savisaar. „Kui keegi antud teemat puudutab – olgu siis tõsimeeli või naljatledes – tuleb ikkagi vaadata mehe poole, kes tegi selle kõik võimalikuks ning tänu kellele peetakse Keskerakonda täielikult ja lõplikult Vene riigi huve esindavaks parteiks,“tõdes Saar.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-6916618964312108015?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-12507538924950098802011-03-27T14:43:00.001+03:002011-03-27T14:43:53.670+03:0025. märtsil möödus 62 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest, mille käigus asustati sunniviisiliselt Siberisse rohkem kui kakskümmend tuhat eestlast. Neljapäevase inimjahi tulemusel saadeti Siberisse väidetavalt 20702 eestlast, kellest sihtkohta jõudis 20601. Noorim küüditatu oli vaid kolmepäevane, vanim 95-aastane.<br /><br />Reedel, 25. märtsil, koguneti Kuusalus toonaste sündmuste meenutamiseks ja kannatanute mälestamiseks küüditatutele püstitatud monumendi juurde. Kuusalu valla poolt asetas telefonikabiini sümboliseeriva mälestusmärgi juurde pärja ning pidas kõne vallavanem Urmas Kirtsi. <br /><br />Kuusalu Kunstide Kooli ruumides jätkunud üritusel süütas Murtud Rukkilille Ühingu esimees, samuti 1949. aastal väikese poisina Siberisse saadetud Enno Uibo, lahkunute mälestuseks leinaküünla ning ütles, et kuigi igast asjast pidi meelde jääma ka midagi head, ei oska ta küüditamisest paraku midagi positiivset meenutada.<br /><br />Ühingu noorteliikumise esimees Simmo Saar sõnas, et tema põlvkonnal on olnud õnn taolistest ajaloosündmustest kõrvale jääda, ent praeguste noorte ülesanne on traagilisi sündmusi meie rahva mälus alles hoida, kuna paljuski tänu vintsutustele on eesti rahvas saanud visaks ning elujõuliseks. <br /><br />Kohalviibinud prouad Helmi Urb ja Riina Juhkami lugesid ette luuletused ning soovisid kohalviibijatele jõudu, jaksu ja võimekust ka vanemasse ikka jõudnutena endiselt eluraskustele vastu astuda.<br /><br />Endistele represseeritutele pakkusid muusikaelamusi Mare Russaku laulunaised ning Kadri Kuuse, kes esitas viiulil (saatjaks klaveril kontsertmeister Mare Ots) Franz Schuberti „Ave Maria“ ning Edward Elgari „Armastuse pooemi“.<br /><br />Murtud Rukkilille Ühing on küüditamise üleelanud inimesi ühendav ühendus, mille eesmärgiks on küüditamis- ja repressioonisündmuste mälestuste kogumine ja laiemale avalikkusele tutvustamine. Mälestusüritusi on peetud alates 2002 aastast, ühingul on olemas ka noortekogu.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-1250753892495009880?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-7768993599123846972011-03-16T10:40:00.002+02:002011-03-16T10:43:19.192+02:00"Mart Viisitamme valitsus vahetus ja Toomas Kivimägi asus oma meeskonnaga linna juhtima. Nagu elu näitab, ei ole uus koosseis tõestanud oma paremust. Võib väita isegi vastupidist, sest on tehtud linnakodanikele lausa vaenulikke otsuseid."<br /><br />Naali-Marie Liivrand ("Miks ma ei valinud", 16. märtsi Pärnu Postimees)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-776899359912384697?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-17407676408778157082011-02-24T15:51:00.003+02:002011-03-17T16:47:19.937+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/-fkcVJh592Ac/TWZjiXQ0rlI/AAAAAAAAAEc/s1wBlpdLs6A/s1600/Kabriolumes.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="http://2.bp.blogspot.com/-fkcVJh592Ac/TWZjiXQ0rlI/AAAAAAAAAEc/s1wBlpdLs6A/s400/Kabriolumes.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5577254630556216914" /></a><br /><span style="font-weight:bold;">Kätte on jõudmas kevad ja nii mitmedki inimesed mõtlevad sel aastaajal tihti autoostu peale – suvi on tulemas, lumi asfaldil sulamas ja kauged rannad koos unistustega suveseiklustest ootamas.</span><br /><br />Hoolimata sellest, et meil ilmuv autoajakirjandus üritab anda enamvähem adekvaatset ülevaadet erinevatest sõidukitest, võib neile siiski ka ühtteist ette heita – olen väsinud lugemast artikleid linnamaasturitest ja muudest nelikveolistest sõidukitest. Ma juba tean, et Toyota Land Cruiser on maastikul ja Subaru maanteel võimekas, samuti tean, et offroadi-huvilistele ei kõlba näiteks CRV või mõni muu sellelaadne aparaat, mille nelikveosüsteem oma olemuselt pigem tänavakivide sujuvaks ületamiseks loodud.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Eriline on tore</span><br /><br />Ülalmainitud autode kohta seega juba tean, et neid võib meie kliimas osta küll. Kui ainult rahakott ostuhinna ja hilisema kütusekulu tarvis piisavalt paksust omab.<br />Samas oleks ju tore omada midagi natukenegi eksootilisemat kui seda on maasturiverd pereauto. See võiks olla midagi sportlikku või esinduslikku või... Igaljuhul midagi sellist, mis näitab, et olete oma loomult veidi teistsugune. <br /><br />Võimalusi selleks on mitmeid. Kui olete rikas, pole probleemi: Bentley, Aston Martin, Maybach... Sellelaadne masin tõmbab pilke ja kütab kirgi mõnel päeval isegi peaaegu et kogu raha eest. <br /><br />Aga sellise sõiduki omamine eeldab, et teenida mõnevõrra rohkem kui seda teeb keskmine eestlane. Tegelikult jääb korraliku luksusautoga hätta isegi kõrgepalgaline keskastmejuht või parlamendiliige, sest lisaks piduriklotsidele ja bensiinile tuleb mõnikod poest osta ka majoneesi.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Kabriolett kui suveauto</span><br /><br />Odavam variant on soetada midagi sellest, mis on taskukohane nii ostuhetkel kui hiljem hooldus- ja remonditöid tehes. Juhul, kui tegemist on mõne aasta vanuse veidikene korralikumat mootorimahtu omava kabrioletiga, on hea enesetunne ilusatel suvepäevadel garanteeritud. Allalastud katus annab märku, et teile pole võõras ei lõbujanu ega ka väärikus. Sest lisaks filmitähtedele ja elunautijatele on kabrioletid kasutuses ju ka asjalike tegelaste poolt pidulikel paraadidel. Ja loomulikult boonusena saate sõidu ajal võtta ka näole päikest.<br /><br />Kui teil on raha kahe auto jaoks, pole muret: Suvel pühite tolmu oma talvekorteris seisvalt kaunitarilt ja lükkate igapäevahobu sinna rõõmsalt asemele. Ning võite igaühele uhkelt öelda: jah, ma naudin suve ja ma saan seda endale lubada! Seda isegi siis, kui teie istmealuse veermiku tootjaks on Fritz von Opeli või Henry Fordi poolt asutatud tehas, kes teie autoga tegeles enam kui kümme aastat tagasi.<br /><br />Aga kui olete veel kehvema sissetulekuga? Kui teil pole autole pakkuda talvekorterit? Siis peate suvenautlemise nimel leppima oma ekstravagantse kaaslasega ka talvel.<br /><span style="font-weight:bold;"><br />„Talverõõmud“ mahakäiva katusega autos – müüdid ja tegelikkus</span><br /><br />Siinkohal peangi tõdema, et väga vähe on kirjutatud sellest, milline siis ikkagi on elu koos kabrioletiga päeval, mis temperatuurinäidik on kukkunud näiteks -29 kraadi peale. Autoajakirjast leiad küll ajakirjaniku arvamuse selle kohta, kas tasuks osta Volkswageni või Renault marki andev isend, kuid kabriolettide talvetesti ma siiani veel kusagilt leidnud ei ole.<br />Nii ostsin ka mina oma isendi (Ford Escort XR3i Cabrio) kolm aastat tagasi ainult suvel liiklemiseks, kuid käesoleval talvel kruvisin muidu suveõhku nuusutanud ratsule naelikud alla ja proovisin kas kabrioleti kohta käivad müüdid ka tõele vastavad. Ja need müüdid on:<br />Kabriolett ei sobi meie kliimasse, sest:<br />• salong ei lähe soojaks<br />• katus ei pea talvele vastu<br />• sõiduomaduste ning tehnilistele sõlmede väljakujundamisel pole arvestatud külmade maadega <br /><br />Nagu avastasin, pole asjad üldsegi nii hullud ja vähemalt Fordi märki kandvat mahakäiva katusega masinat võib talvel liikumiseks kasutada küll. Tegelikult on see ka igati loogiline: lahtised versioonid põhinevad oma margikaaslastel: olles tänu keretugevdustele küll veidikene kaalult raskemad (ja kiirusomadustelt aeglasemad), on kasutatav tehnoloogia ikkagi sama mis „päris katusega autodel“. Ja see on talve poolt vaadates hea, kuna taskukohaseid suveautosid pakuvad sellised margid nagu Ford, Volvo, Saab, Opel, Mazda ja teised, kelle tavatoodang on meie kliimas igati korralikult toimiv. <br /><br />Katuse osas peab tõdema, et vähemalt pehme katuse osas (nagu autori sõidukil), tuleb ettevaatlik olla kuhjuva lumega. Ma pole küll katsetanud, kuid usun, et raske lumehunnik võib pehmet katust kahjustada. Kõvakatuse puhul pole tõenäoliselt antud küsimus väga oluline.<br />Pehme katuse puhul tuleb arvestada ka katuse hooldamisega ning tõsiasjaga, et Statoili kiirpesulas autot pesta ei tohi – auto puhtana hoidmiseks tuleb aastaringselt kasutada käsipesu, sealhulgas ei tasu katust üldse igal korral küürida, kuna head see just ei tee.<br /><br />Omamoodi probleemiks võib kujuneda nähtavus talvistes oludes, kuna mõnedel isenditel on tagaakna asemel kile, millel puudub seega ka soojendus. Õnneks mitte kõigil – nii on näiteks paljudel siiski olemas taga täiesti korralik tagaklaas, millel ka soojendusribad küljes.<br /><br />Mis aga vähemalt mind üllatas, oli salongi soojus ja hubasus. Hiljuti asusin hommikul teele 29 kraadises pakases ja seda, et salong külm oleks olnud, küll ei saa väita. Pigem isegi läks olemine vaat et soojemakski kui nii mõneski plekklaega sõiduvahendis.<br /><span style="font-weight:bold;"><br />Nii et minu soovitus on: kui soovite midagi erilist ja teil on raha kõigest ühe jaoks, siis talvekartus pole kabrioleti puhul argument. </span><br />Tõsi, kõik sõltub muidugi konkreetsest isendist – algselt soovisin soetada Alfa-Romeo Spiderit, millega probleeme tõenäoliselt tekiks. Kuid Alfa ongi entusiasti auto ja seda isegi siis, kui pehme riide asemel pea kohal metallist plaat asub.<br />Loomulikult võib võtta ka kinnise katusega kupee: selle saate mõnevõrra odavamalt kätte ja kiirusomadused on kriipsuvõrra paremad. Kuid samas ei ole see siiski päris see…<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-1740767640877815708?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-58725654098030001392011-02-23T11:40:00.003+02:002011-03-17T16:48:22.191+02:00Pole kaua enam bloginud. Põhjusi selleks on mitmeid – mõtteid on olnud palju, kuid mitte ühtegi sellist, mis kannataks trükivalgust ning mida võiksid ka võõrad silmad lugeda. <br />Samuti soovisin ära oodata Riigikohtu loakogu otsuse, kas ja millises mahus hakatakse Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt algatatud krim.asjas esitatud kassatsioone menetlema.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Lahingu jätkumine ehk polegi nii paha</span><br /><br />Täna siis tean, et arutlusele tulevad nii allakirjutanu kassatsioon menetluskulude kui prokurör Keemani kassatsioon kohtualuste õigeksmõistmise osas. Viimane tähendab seda, et Pärnus pesitsevad kuritegelike maneeridega (Karistusseadustik § 310 näeb ette prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse) prokuröriollused saavad oma rumalat risteretke “kurat teab mille vastu” jätkata. Aga eks sellised “ristiretked” ole neile mingil määral ka südamelähedased – näiteks Jüri Pikma mängis omalajal rolli Johannes Hindi vastu suunatud kriminaaluurimise kokkuklopsimisel. <br /><br />Selles mõttes on isegi hea, et Riigikohus antud küsimust arutama nõustus – nii menetluskulude määramise küsimus kui kogu kohtuasja õiguslik pool on midagi sellist, mille osas tuleb kõrgemal kohtul võtta seisukoht. Sest oluline on, et süüdistajad õpiksid vahet tegema kuritegevusel ja töötegemisel ning et ka nende pähklilaadsetesse mõtlemisorganitesse jõuaks veendumus, et kõike, mida sülg suhu toob ja sealt edasi tint paberile trükib, ei kõlba mitte patta panna ega veelvähem kohtusse arutamiseks saata. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Prokuratuur: kui kohus hakkama ei saa, teeme ise süüdi</span><br /><br />Samas on ju prokuratuur ka ise möönnud, et kohtusse saadetakse teadlikult kriminaalasju, millel võiduperspektiiv puudub ning et taoline tegevus ja kõikvõimalike materjalide “lekkimine” ajakirjandusse ongi justiitsministeeriumi ühe osakonna arvates võitlemine kuritegevusega. Alltoodud “kuldsed read” tõstis esile endine õiguskantsler, advokaat Allar Jõks talle prokuratuuri poolt saadetud kirjast: <br />"Kehtiv kriminaalmenetlusseadustik ja praktika on muutnud prokuratuuri jaoks äärmiselt raskeks isiku süü tõendamise üldmenetluses. Samaaegselt on prokuratuur õiguskaitseorgan ja talle on pandud ülesanne võidelda kuritegevuse vastu. See tähendab sisuliselt seda, et kohtusse on võimalik saata võrdlemisi vähe kriminaalasju ning selleks, et saavutada ühiskonnas karistuste üldpreventiivset mõju, peavad esiteks mõistetavad karistused olema rasked ning teiseks tuleb menetluslikest sammudest avalikkust teavitada, sest ka selline informatsioon omab üldpreventiivset mõju." <br /><span style="font-weight:bold;"><br />Süütu inimene saab seadusevastaselt karistada juba protsessi käigus</span><br /><br />Ehk seega pole nende riigiametnike jaoks vahet, millist saasta nad viljelevad – nende veendumus on, et ka läbikukkunud näidisprotsess on hoiatus ühiskonnale, kuna isegi õigeksmõistetud saavad kogu protsessi ajal riigi käest nii piisavalt nahutada, et kohati eluisu kaduma kipub. Ja kõik jälgijad saavad aru, et karistus antakse kohtualusele sageli kätte juba protsessi käigus – rahalised kulutused, moraalne kahju, kehvenenud tervis ja muu selline võib osutuda summaarselt isegi hullemaks kui karistus ja süüdistus, mille vastu süütu inimene võitleb.<br /><br />Selle kõige tulemusel saab iga kõrvalseisja aru, et elu p….ekeeramiseks piisab kohaliku süüdistajast jupijumala väljavihastamisest, kuna tema võimuses on inimesi kohtu alla saata mistahes absurdsuse eest. See, et õigust hakatakse mõistma süüdistuse alusel, milles puudub nii süü tõendatus kui süüteokoosseis, on ju teisejärguline ja bürokraatiamasinat ei väära.<br /><br />Nii et võitlema süsteemiga peab – prokuratuur peab õppima vastutama ja töötama demokraatlikule õigusriigile kohaselt. Kahju ainult, et selle nimel peavad mõned inimesed ohvriks tooma oma aja, raha, maine ja tervise. Kuid mis ei tapa, teeb tugevamaks? Või oli see sandiks? <br />Ju vist natuke mõlemat…<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-5872565409803000139?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-47625463475864474092010-11-30T15:58:00.000+02:002010-11-30T16:00:11.739+02:00Ta tegemisi saatis alati totrusteni kasimatu välimus – hambaid oli härral suus üle ühe, „seksikas“ võrksärk oli impregneermantli all lõhki ja juuksed nägid välja, nagu oleks keegi sinna kilokese searasva kallanud.<br /><br />Kahtlemata oli Uuno omaette fenomen, lausa legend. Ja samas ka soomlaste huumori pesuehtne näide – selleks, et nalja teha, installeerivad põhjanaabrid koomikule alati kas ülepingutatult suure nina, veidrad prillid või siis panevad ta ninahäält tegema. Ehk teisisõnu – naljakas on see, kes mitte ei käitu veidralt, vaid kes näib veider.<br /><br />Eesti huumor oli selles osas teistsugune – vaadakem meie naljasaadete kullafondi. Märgatavalt vähem on rõhku pandud välimusele ja oluliselt rohkem nalja sisule. Ervin Abel, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu mõjusid naljakalt ka ilma totra grimmita.<br /><br />Taasiseseisvumise järel naer justkui kadus – polnud enam riiki, mida ridade vahelt naeruvääristada, polnud enam süsteemi, mille üle nalja heita. Nii ilmusid ka meie teleekraanile tegelased, kes erilise naljasoonega ei hiilanud ja tänu kellele hakkasid ka meie naljaninadele sõna otseses mõttes „naljakad“ ninad, habemed ja prillid ette tekkima.<br /><br />Tänaseks on meie oma riik saanud meile juba nii koduseks, et oskame selle üle nalja heita. Ei, mitte riigi üle – Eesti riik kui selline ilus ja püha, ent süsteemi ja selle moodustanud inimeste üle. <br /><br />Võtame „Riigimehed“, millesse alguses suhtusin umbusuga, kuid mis tegelikkuses osutus väga vahvaks ja elutruuks seriaaliks. Hõlmatud on kõiki meie riigihalduse aspekte – on olemas partei ja selle peajoon, on olemas intriigid, on olemas väsinud moega ametnikud, on olemas ideedepuudus ja on olemas keegi minister, kes oma olemasolu õigustada püüab. Omamoodi ta seda ka teebki, sest tuleb ju tunnistada – sotsiaalse sidususe minister vähemalt üritab, ammutades endale ideid lausa haritud ja arenenud Euroopast. <br /><br />Omapärane oli lugeda riigikogulase Kalev Kallemetsa kirja oma kaassaadikutele, kus ta kutsus kaugemalejõudnud noorpoliitikuid sarja vastu üles astuma. See väidetavalt pidi pilama poliitikat ja tõrjuma noored sellest eemale.<br /><br />Jah, noored tõesti põlgavad poliitikat. Kuid miks? On ju Suurbritannias olemas seriaalid „Jah, härra minister“ ja „Jah, härra peaminister“, mis samalaadselt tögavad Briti poliitika telgitaguseid. Ometigi ei kuule me kaeblemist, et tegu on saareriigi poliitika mainet kahjustava sarjaga.<br /><br />Ameeriklased kujutavad oma animaseriaalides (nagu „Family Guy“) oma riigi presidenti maailma esimese idioodina ja ma ei ole siiani kuulnud, et tänu sellele on Ameerika Ühendriigid jõudnud kriisi, mille tõttu enam keegi ei taha presidendiks hakata.<br /><br />Jah, eks „Riigimeestes“ on paljugi sellist, mis on ennastki pannud mõnikord tõsisemalt peeglisse vaatama. Kuid vast on see isegi hea? Olgem ausad, pole ju mõistlik teha tõsist nägu süsteemi juures, milles olevate poliitiliste nõunike (nagu Tallinna linnavalitsuse nõunik Priit Kutseri) facebooki ehk maakeeli „molumärkmiku“ kontod kubisevad tööajal tehtud tihedatest ja sisutühjadest postitustest. Justnagu oleks poliitilise mudaloopimise võimendamine ja kommenteerimine see, mille eest maksumaksja neile palka annab.<br /><br />Mina ütlen küll – rohkem huumorisoont, härrased. Ärritumine näitab vaid seda, et poliitbroilerid väärivad oma nime.<br /><br /><em>Ilmunud www.delfi.ee 30. novembril 2010</em><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-4762546347586447409?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-66609059311769708262010-11-12T13:31:00.001+02:002010-11-12T13:31:50.966+02:00Oleme enda väikesele rahvusele omistanud mitmeid tiitleid – nimetame ennast haritud rahvaks, laulurahvaks, kultuurirahvaks ja infotehnoloogiarahvaks. Ja arvame ka, et oleme autorahvas.<br />Me oleme lausa niivõrd autorahvas, et sellest automaks enam minna ei saavat. Terasest fossiilset kütust imev ratsu on meie ühiskonnas kõrgel kohal ja nii mõnegi mehe/naise suguelundite mõõtusid pidi otseselt mõjutama asjaolu, kas istmiku all olev iste on kinnitatud maineka saksa päritolu metallkandmiku või odava prantsuse/itaalia roostekäki külge.<br />Ja arvame, et selline mõtteviis on kole eriline. <br /><br />Mulle väga meeldis Urmas Vaino arvamusartikkel „Autolehes“, kus ajakirjanik leidis, et kui meie oleme autoarmastajad, siis kes on Ferrari-hullud itaallased, autohaiged inglased ning autobahne omavad sakslased?<br />Olen samal meelel. Kuigi olen terve elu sõitnud tagasihoidlike autodega, paeluvad need teraskolakad mindki. Ja aeg-ajalt kusagil ikka kaldub jutt neljarattaliste sõprade peale. Ning siis tulebki tavaliselt juba paari minuti pärast kusagilt mürgine kommentaar: „sa oled ikka täielik autopede...“<br /><br />Mis on kahtlemata solvav. Sest näiteks Keskerakonna, Reformierakonna, IRL-i või SDE kirumine ja teisalt lolluseni õigustamine on meie sünnipäevalauas viinapitsi taga märksa levinum. Alati leidub seltskonnas mõni töötuks jäänud ehitaja või omaarvates edukas väikeettevõtja, kes Ansipit ülistades teistel söögiisu ära ajab. Ja alati kargab kusagilt lauanurgast seepeale püsti mõni ägedust täis pensionär, kes praegusest peaministrist ungarlaste lemmikrooga guljašši lubab teha ning kelle arvates Savisaar on järgmine messias peale Jeesus Kristust. Või ehk on lausa esimene, sest nõukogude ajal, siis kui praegune eakas härra/daam veel noor oli, nõukogude teadlased Kristust ei tunnistanud.<br /><br />Aga seda peetakse normaalseks. Autodest rääkimist mitte. Kuigi näiteks arutelu, kas Fordile sobib paremini Motocrafti või Championi süüteküünal, on märksa inimlikum ja asjalikum. Ja see ei lähe tavaliselt kaugeltki nii isiklikuks kui kodukootud poliitanalüüsid.<br /><br />Olen avastanud, et pigem eristub meie rahvas teistest eurooplastest just poliithimu poolest. Me ei saa mitte õhtegi uudistesaadet, mitte ühtegi ajalehte ega mitte ühtegi sugukondliku koosviibimist tehtud ilma, et me peaks parteide paremuse üle piike murdma.<br /><br />Selle hullumaja kõrval tundub ju oma neljarattalise kaaslase armastamine ja ülistamine päris toreda ja neutraalse tegevusena. Või mis?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-6660905931176970826?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-9087711111159857682010-10-15T09:16:00.002+03:002010-10-15T09:18:33.465+03:00Lugesin hommikuhakatuseks Risto Berendsoni kirjutist “Savisaar saanuks Eesti pankadelt soodsama laenu” ja see artikkel tegi mind mõtlikuks.<br /><br />Ei hakka siinkohal kirjutama ega hädaldama, et Savisaare laenu osas toimuv on eesti parempoolse meedia nõiajaht meie suurimale opositsioonipoliitikule – las selline hala jääda professionaalsete ja palgaliste kommentaatorite ning Kesknädala kirjanaiste/meeste pärusmaaks.<br /><br />Kuid pankade osas tahaksin üht-teist meenutada küll. Imelik on lugeda, et Eestis tegutsevad pangad nii varmalt nõustuvad paarimiljonikrooniseid laenu väljastama – olin ju ise 2009. aastal korraliku sissetulekuga (30 tuhat neto, Savisaarel 39 neto) kodanik, kes 300 tuhande krooni laenamiseks SEB-pangast pidi panti panema oma korteri ja lisaks hankima ka kaastaotleja. Alles hiljuti puutusin kokku autoostuga ja seal ei antud naisterahvale, kelle netosissetulek on hetkel 20 tuhat, kuid muidu stabiilselt 12 tuhat krooni kuus, SEB-st üldse 250 000 kroonise auto ostuks nõusolekut. Kuigi tegemist on laitmatut maksedistsipliini ja minimaalseid kohustusi omava isikuga.<br /><br />Ehk siinkohal – võib-olla Postimehele vastanud pangad tõesti oleksid esisarvikule laenu andnud. Kuid kõige paremini iseloomustab pankade suhtumist Sampo panga esindaja vastus, kes ütles, et nad sooviksid laenutaotlejaga nõustamiseks kohtuda, et saada ülevaadet tema muudest varadest. «Alles seejärel saame teha juba konkreetse laenupakkumise,» vastas pank.<br /><br />Ja tõenäoliselt küsitaks siis juba 2,7 miljoni kroonise laenu jaoks tagatiseks vähemalt 10 miljoni krooni suurust tagatist.<br /><br />Nii et tädi-maalid onu-jürid – laenuajastu kuldaeg pole naasenud. Lihtsalt leht bluffib ja jätab "mõned nüansid" kajastamata.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-908771111115985768?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-37230858819871835842010-09-30T13:19:00.001+03:002010-09-30T13:21:00.923+03:00Mina ei tea, kas Eestit saab enam nimetada õigusrii­giks. Oleme ligi kahe­kümne aasta jooksul kirjutanud ja vastu võtnud seadusi, reguleeri­nud piinliku täpsusega tavaelu olmeküsimusi ning oleme iseeneste jaoks loonud endist ja meie kesk­konnast mulje kui heaoluühiskon­na musternäidisest, mille märksõ­nad on "võrdsete tingimuste loo­mine" ja "ühtmoodi õiglus kõikide jaoks".<br /><br />Ent nii nagu juriidika tunneb mitut tõlgendamisviisi, oleme rahvanagi läinud eri tõlgendamise teed.<br /><br />Ainult et me ei vaata enam õi­gust loovaid tekste läbi grammati­lise või teleoloogilise prisma, vaid seame olulisele kohale selle, kes paragrahvi vastu eksida võis.<br /><strong><br />Peaasi, et lõpptulemus rahuldab</strong><br /><br />Nii teamegi, et näiteks kui Mee­lis Atoneniga sarnanev mees lööb koeraga jalutavat kaaskodanikku, piisab kriminaalasja lõpetamiseks endise ministri ausõnast, et ta seda ei teinud. Kehtib meil ju süütuse presumptsioon ja nii prokuratuur kui kohus lähtuvad in dubio pro reo (ehk "kahtlust tuleb kohaldada süü­distatava kasuks") põhimõttest.<br /><br />Samal ajal mõistetakse mõnda muusse erakonda kuuluv inimene süüdi ilma igasuguste tõenditeta, sest nii prokuröril kui kohtunikul on asja osas lahtiseletamata "siseveendumus". Ja inimesed on sel­lega rahul, sest kuigi süü pole tõestatud, on kohtualune kindlas­ti kunagi midagi teinud. Kas või lapsepõlves koolikoridoris asuva palmi peale pissinud. Nii on mitu minu tuttavat öelnud, et nad küll mõistavad Villu Reiljani kohtuot­suse kaheldavust, kuid et tegemist on nende jaoks antipaatse inime­sega, on nad sellega rahul.<br /><br /><strong>Voliniku tahe seadusest üle?</strong><br /><br />Kurb on vaadata, et selline suhtumine ajab oma kombitsaid meie ühiskonnas nagu vähk üha nõrgenevas organismis. Eesmärk pühendab abinõu pea igal hetkel.<br /><br />Isegi siis, kui ülla eesmärgi saavu­tamiseks on ilmselgelt valesti tali­tatud.<br /><br />Võtame meie kalli Pärnu lin­navolikogu. Alles äsja suutsid kaks volinikku tõsta kätt seal, kus nad oleksid pidanud ennast taandama. Lugesin nende ühisdeklaratsiooni, kus räägiti sellest, et tegemist oli õige ja Pärnule kasuliku asjaga.<br /><br />Räägiti sellestki, et kogu pa­handuse tingis asjaolu, et "pahad kaasvolinikud" ei olnud nõus kal­lasraja sulgemisega Rääma 27 juu­res.<br /><br />Ei hakka sel teemal pikemalt peatuma, sest seadus sätestab ühe­selt kallasraja ühiskasutuse põhi­mõtted. Seega on siinkohal tege­mist pseudoteemaga - kallasraja kasutamist reguleeriv punkt otsu­ses ei muuda midagi.<br /><br />Põhimõtted sätestab asjaõigus­seaduse paragrahv 161, mille ko­haselt peab kaldaomanik jätma veekogu äärde kaldariba kallasra­jana kasutamiseks ning kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks. Kusjuures asjaõigus­seaduse § 142 (võõral maatükil viibimine) sätestatud piirangud kallasraja suhtes ei kehti.<br /><br />Aga olgu, kuidas on, Vahur Mäe ja Tatjana Jaansoni puhul usun tõesti, et tegu oli vaid õiget asja ajavate erutunud sportlashin-gedega, kes oma tegevusest enda­le am ei andnud.<br /><br />Sama ei saa ma öelda Pärnu linnapea ja volikogu esimehe koh­ta. Kui arupärimisele tuleb vasta­valt põhimäärusele vastata küm­ne tööpäeva jooksul, on linnapea Toomas Kivimägi ninakad ja sisu­tühjad kirjutised korduvalt saabu­nud tervelt kuu pärast küsimuste esitamist.<br /><br />Üritasin mõne päeva eest tutvu­da volikogu protokolliga, kuid kah­juks ei saanud ma seda teha - takis­tuseks oli volikogu esimehe Cardo Remmeli viibimine lähetuses. Jälle­gi sätestab linna põhimäärus, et protokoll vormistatakse kolme töö­päeva jooksul pärast istungi toimu­mist. Küsimise hetkel oli istungist möödas juba viis tööpäeva. Luba­dus saata protokoll esimese asjana, kui volikogu esimees tagasi jõuab, on ju tore, kuid ...<br /><br />Selliste asjadega tuleks arves­tada, sest mõnikord võidakse is­tungi protokolli vastu huvi tunda mitte puhtast uudishimust, vaid soovist mõnda asjaolu täpsustada või mõnda otsust lausa vaidlusta­da.<br /><br />Sellisel juhul elavad vaidlusta­mise tähtajad oma elu, hoolimata põrmugi sellest, kas otsuse võima­lik vaidlustaja või volikogu esi­mees viibivad kohapeal või on lähetuses.<br /><br />Planeeritud lähetuste puhul võiks ju olla vei­dikenegi ettenä­gelikuni - Pärnu linnavolikogul on kokku kolm aseesimeest, kes saavad volikogu esimeest asen­dada. Kui üks neist oleks juhti­nud istungit, po­leks probleemi allkirjastamise­ga. Tundub küll väike mure, kuid paraku, na­gu näha, vaid osake mosaiigist.<br /><br /><strong>KOKS - mis see on?</strong><br /><br />KOKS (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) tähendab meie linna juhtfiguuridele vist küll kok­teili või õhuga rikastatud kivisütt, kuid mitte kohaliku omavalitsuse korralduse seadust.<br /><br />Omamoodi komejant oli Jaa­nus Otsa nimetamine Pärnu loo­dus- ja tehnikamaja hoolekogu liikmeks.<br /><br />Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahv 45 lõige 3 ning Pärnu linna põhimää­ruse paragrahv 40 lõige 4 sätesta­vad, et isikuvalimised on salaja­sed, arvas Kivimägi, et mis sest ik­ka, teeme seekord avaliku hääle­tamise. Sama arvas volikogu esi­mees Cardo Remmel, kes selle kü­simuse lihtsalt saalile hääletada andis.<br /><br />Mul pole midagi Jaanus Otsa vastu ja usun, et salajasel hääletu-selgi oleks ta vajaliku häältesaagi kätte saanud, kuid elus võib ette tulla olukordi, kus lõpptulemus sõltub suuresti protseduurireegli­test.<br /><br />Näiteks linnapea valimine ava­likul hääletusel võib anda hoopis teise tulemi, kui kõikide koalitsiooniliikmete "käpad" avalikul tõstmisel kandidaadile näha olek­sid ja kus pärast oleks võimalik mõnele teisitimõtlejale nurga taga korralik peapesu teha!<br /><br />Seega on sajalase hääletamise põhimõte vajalik, sest nii saab voli­kogu liige oma va­likus olla vabam ja ausam. Ja seda lä­heb tal vaja nii vo­likogu esimehe, linnapea kui mis tahes muu tegela­se ametisse vali­misel. Reeglid on kehtestatud vaja­dusest lähtuvalt ja selleks, et neid täi­ta.<br /><br />Kivimägi võiks Remmeliga nende jubedate artik­lite kirjutamise asemel (kus ta kvartaalselt oma telefoniarvete võrdlust eelkäija omadega kajas­tab) parem kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja linna põhi­määruse selgeks teha, sest kohati on Pärnu linnavolikogus toimuvat pea niisama jube jälgida kui prae­guse linnapea kirjutatud artikleid lugeda.<br /><br /><em>Ilmunud Pärnu Postimehes 30.09.2010 </em><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-3723085881987183584?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-59011668835181879712010-09-16T13:04:00.001+03:002010-09-30T13:22:42.231+03:00Seda küsimust küsisin endalt taaskord alles täna, kui lugesin järjekordset uudist Tallinna linnapea ootamatu Moskvasse sõidu kohta. <br />Sest kuigi meie emotsioone tekitava naaberriigi pealinn on küll suur ja uhke, jääb siiski arusaamatuks, miks Eesti suurima erakonna esimeest ja praegust Tallinna linnapead pidevalt sinna nagu “hunti metsa poole” kisub.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Tallinna-Moskva suhteid peab arendama</span><br /><br />Iseenesest pole Eesti-Vene ja Tallinna-Moskva liinil suhete arendamine sugugi halb. Moskva on suur linn ja kindlasti on seal kasutusel mitmeid kommunaalmajanduslikke lahendusi, mida ka meie siin vähemalt kaaluda võiksime. Ja kuna viiskümmend aastat arendati ka meie linnamajandust Venemaa omaga ühes rütmis, siis ehk on ka mõni kohaliku probleemi lahendus just ida poolelt meie argiellu sobilik.<br /><span style="font-weight:bold;"><br />Miks peaks omavalitsusjuht Paetile helistama?<br /> </span><br />Ja loomulikult keerab meedia siinkohal vindi korralikult üle. Näiteks lugesin uudist, kus kirjutati, et Välisministeerium ei teadnud Savisaare visiidist Moskvasse. <br />Ma küsin siinkohal – miks peakski välisministeerium seda teadma? Käisin minagi omalajal abilinnapeana Soomes, Lätis, Saksamaal, Poolas ja Itaalias ning mitte kordagi ei teavitanud ma oma käikudest välisministeeriumi ametnikke. Sest kohaliku omavalitsuse esindaja tasand ei küündi riiklike huvideni ja nii on ka Savisaare puhul Moskvas tegu ei kellegi muuga kui Tallinna esimese “torujüriga”, kes sm. Luzkoviga koos Moskva kommunaalmajanduse elu ja –valu takseerib.<br /><br />Miks ja mida aga Savisaar Moskvas teeb, ei tea keegi. Muiates võiks ju kollast ajakirjandust tudeeriv inimene isegi öelda, et vast tema nõunik Batrakova teab, kuid tema juba ei ütle.<br />Veider, et “täiesti tavalisi” kohaliku omavalitsuse koostööteemalisi kohtumisi püütakse vaat et salaja läbi viia – nii olnud sõit ka seekord märgitud eelinfosse ning nagu meedias ilmunud lõigukestest võib aru saada, võeti Moskva-suund ette kaunis lühikese etteteatamisajaga. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Ikka sama ämber</span><br /><br />Kummaline on see, et selline muster kordub ajast-aega ja alati kui on tulemas valimised, hakkab Savisaar Moskva vahet sõeluma. Kurjad keeled lausa väidavad, et endine Rahvarinde-aegne suurkangelane on tegelikult FSB-marionettnukk, kes vahetult enne valimisi ülemustelt korraldusi saab.<br /><br />Mina seda ei usu. Sest võime me ju üleolevalt venelastesse suhtuda nende valju väljenduslaadi ja keskmisest kõrgema viinalembuse pärast, kuid rumalad meie idanaabrid pole kaugeltki. Luureagentuurid on venelastel väga tasemel ja usun, et küll leitaks ka paremaid viise palgalolevate inimestele info kättetoimetamiseks kui seda oleks kahtlaste visiitide korraldamine enda peakorterisse. <br /><br />Ja lisaks on ju Savisaare poliitikukarjäär veenvalt tõestanud, et riigi esimest viiulit sellest mehest enam tõenäoliselt ei tule. Ehk milleks raisata aega mehele ja erakonnale, kes niigi pole võimelised isegi hea tahtmise korral Eestit hõbekandikul näljase vene karu ette tassima. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Nii võimule küll ei saa</span><br /><br />Nii et seega viskab Savisaar Luzkoviga Moskvas viina ja vaatab kohalikke neiusid või arutab tõesti kommunaalprobleeme, kuid see polegi oluline. Oluline on see, et alati enne otsustavaid hetki mängib Savisaar maha viimastegi eestlastest poolehoidjate hääled. Ja alati annab ta meediale hambu kondi, teades vägagi hästi seda, millist kahju taoline teguviis põhjustada võib. Meid viiskümmend aastat okupeerinud rahvaga saladuse loori taga semmimine on ohumärk igale eestlasele ja seetõttu peaks kindlasti ka kahe linna vahelised suhted olema läbipaistvamad.<br /><br />Nii et siinkohal peaks keskerakondlased oma juhilt küsima – mis värk selle Moskvaga ikkagi on? Ja kas ei oleks aeg taolised tembutamised jätta ja mõelda, kas Keskerakonna kartus mitte just sellistest segastest visiitidest ja toimetamistest ei tule?<br /><br /><em>Ilmunud www.delfi.ee 18.septembril 2010</em><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-5901166883518187971?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-77005392279303704252010-09-12T14:23:00.001+03:002010-09-30T13:37:44.722+03:00Varsti on lähenemas aeg, mil valime uue koosseisu riigikogulasi meie elude eest otsustama. See on vahva aeg, sest enne seda saavad lapsed tänaval agitaatoritelt logodega komme ja valimisdebatid pakatavad üksteise suunas näpuga vehkivatest poliitikutest. <br />Seda on ilus vaadata ja emotsioonidega kaasa minnes (keskerakondlased lubavad Ansipist vabaneda, Laar lubab Savisaare neutraliseerida ja Ansip lubab palju pappi ja hoolimist kõigile) isegi kipub ununema põhjus, miks me seda kõike teema. Ja et lisaks rusikatele ja laenudele, millega voldikute trükkimist rahaliselt kaetakse, vajame edasiminekuks ka ideid.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Maksusüsteemi igikestev reformimine<br /></span><br />Siiani pole häid ideid kellelgi olnud. Tööhõive ja majandusküsimustega on tegeletud kaudselt ja põhiliselt maksusüsteemi muutmise ja eelarvesisese raha ümberjagamise kaudu. Kusjuures igal erakonnal on siin oma retoorika taskust võtta:<br /><br />Reformierakond – on põhiliselt lubanud vähendada tulumaksu. See on lihtne moodus inimest motiveerida, kuna iga pereisa/pereema suudab kalkulaatoriga välja arvutada selle summa, mis talle peale oravate võitu lisaks peaks rahakotti laekuma. <br />Mis siis, et sääst ja võit peagi kõrgenenud tulumaksu ja kasvanud aktsiiside näol kaduma kipub. Sest tõstma neid ju peab, kuna tulumaksu laekumine väheneb…<br /><br />Keskerakond – on rääkinud sellest, et rikkamad peaksid proportsionaalselt maksma rohkem kui vaesed ja see argument meeldib eelkõige neile, kellele rikkama moega naaber närvidele käib.<br />Loomulikult on selline mõtlemine (s.o. siis astmeline maksusüsteem, mitte naabri vihkamine) omane mitmetele Euroopa riikidele ja sotsiaalsest aspektist on see isegi mõistlik (eriti kui see aitab madalal hoida elementaarsete eluvajadustega seotud kaubaartiklite tarbimismaksu), kuid viis, kuidas Keskerakond oma ideid reklaamib (peamiselt konkurenti sõimates) jätab hinge siiski kahtlusevarju – kas valju sõimu järel tulevad tõesti ka tervele ühiskonnale kasulikud teod? Ja kas tegu pole lihtsalt mitte oma valija moosimisega, kes uuringute kohaselt on muukeelne ja keskmisest kehvema sissetulekuga? Tallinnas kaotasid maamaksu tõusu tõttu just need, kes Keskerakonda ei vali – Nõmme ja Pirita linnaosade elanikud ja mõni peab seda lausa kättemaksuks. <br /><br />IRL – partei õige nimi peaks olema Isamaalaste ja Raamatupidajate Liit. Sest kui eelmine kord räägiti sellest, et raha ei tee õnnelikuks, siis nüüd osatakse rääkida vaid riigieelarve tasakaalu tähtsusest ja vajadusest vastav klausel lisada ka põhiseadusesse. <br />Kuiv raamatupidaja märkus, mis tähendab seda, et kui raha ei ole, siis süüa ei saa. Kuid mõelda tuleks just sellele, kust ja kuidas seda söögiraha siis saada…<br /><br />Sotsid – mh, njah. Nemad on meil lihtsalt sotsiaalsed… Ehk häid ideid sealt paistmas ei näe. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Aasta 2007 – rikas riik, kõrgem orbiit ja rahas pole küsimus</span><br /><br />Keda siis valida? Ja kas üldse valida? Mina ausalt öeldes ei teagi. See, et mul ühe partei piletike taskus on, ei kohusta mind ju pimesi kedagi valima juhul, kui mul asjasse usku pole.<br /><br />Tegelikult olid 2007. aasta valimiskampaaniad hea näide parlamenti pürgijate lühinägelikkusest (või valelikkusest, kes seda täpselt teab) – Reformierakond lubas Eesti Euroopa rikkamate riikidega samale orbiidile lennutada, Savisaar poseeris valijale raha täis topitud pangaseifis ja rõhutas “tõsiasja”, et Eesti riik on rikas riik ja et palku tuleb drastiliselt tõsta. Ning IRL vaatas, et kuna inimestel on “nutsu nigu muda”, siis raha ei huvita enam kedagi ja tuleb rääkida perekondlikest väärtustes ja õnnest. Nagu heaoluühiskonnas kohane.<br />Seda, et peagi käib üks kõva mats ja ja töötude armee suurus ületab neljakordselt meie mobilisatsioonivõimekust, ei osanud keegi ette näha…<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-7700539227930370425?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-55029594594742808712010-09-08T18:06:00.004+03:002010-09-08T18:22:28.181+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/TIepynnKerI/AAAAAAAAADo/6Ow30VrmFpA/s1600/Lenar+681b.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/TIepynnKerI/AAAAAAAAADo/6Ow30VrmFpA/s400/Lenar+681b.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5514562955830262450" /></a><br />20. augustil, päeval mil Eesti tähistas oma 19ndat taasiseseisvumise aastapäeva, alustasid MTÜ Murtud Rukkilille Ühingu liikmed liikumist Šveitsi suunal. Juba kuuendat korda istuti ühiselt bussi, kotid pakisuppe-kiirnuudleid (ja vahest mõnel mõnda kangematki kraami) pungil täis ja kui inimesed Tartust, Kuusalust ja Tallinnast kõik peale said, läks lahti sõit ja esimese päeva algatuseks tuli buss D-terminalis Stockholmi väljuvale laevale parkida.<br />Mäletan, et seljakott koos kohvriga tundus hirmuäratavalt raske…<br /><br /><br /><span style="font-weight:bold;">21. august – saabumine Stockhomi</span><br /><br />Isiklikult ärkasin veidike väsinuna. Kott, tõsi, oli mõnevõrra kergem – sealt oli õhtuga kadunud mõned õlled ja kuna öösel tuli ka hirmus näljatunne peale, siis oli ka suurem osa konservivarudest hävitatud. Ja reis pidi kestma kokku üheksa päeva…<br /><br />Kuid hommikusöök sisse, värsked riided selga ja bussireis võis alata. Läbi Stockholmi ja Rootsi, läbi Taani. Kuna tegu oli sõidupäevaga, siis vaatamisväärsusi välja vaatama ei jõudnud. Kuid see-eest andis giid hea ülevaate nii roostlaste kui taanlaste ajaloost, meelde jäi palju, kuid eelkõige see, et roostlased pidavat Taanit armastama, kuid taanlased Rootsit eriri mitte. On see nii või mitte, jäigi järgi uurimata, kuna peagi viis praam meid Taanist Saksamaale. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">22. august – sõit läbi Saksamaa</span><br /><br />Ka 22. august kujunes sõidupäevaks. Juttu tuli nii Saksa kui Šveitsi ajaloost ja ma pean tunnistama, et tegelikult oleksid ajalootunnid märksa tõhusamad, kui neid saaks mööda maad sõites anda.<br />Õhtul leidsime end aga üllatuslikult Prantsusmaalt – nimelt asub Colmar juba Prantsusmaa territooriumil ja seda oli näha nii fantastilisest vahvvärkmajade rohkusest kui sellest, et teenindajad peale kohaliku keele midagi rääkida ei tahtnud. Kuid käed-jalad appi ja eurod taskust välja ning kõik asjad saavad aetud.<br /><span style="font-weight:bold;"><br />23. august – Šveits lööb pahviks</span><br /><br />Kõigepealt tuleb alustada sellest, et 23nda augusti puhul on tegu teatud tähtpäevaga – 71 aastat tagasi istusid sovjetlik Molotov ja natsistlik Ribbentrop maha ja lõid paberi, millega Euroopa jagati pooleks kui poeletilt kaasahaaratud tort. Sealt edasi tulid juba vallutused ning inimsusevastased kuriteod (sealhulgas ka küüditamised, mille ohvreid MRÜ ühendab).<br />Niisiis “õnnitlesime” üksteist tähtsa päeva puhul ja asusimegi pikemale jalutuskäigule Bernis. Bern paikneb Aare jõe kaldal 542 m kõrgusel merepinnast ja on Euroopa kõige kõrgemal asuv pealinn.<br />Berni võib nimetada eriliselt kauniks ja väga puhtaks linnaks. Ausalt öeldes on šveitslaste puhtusearmastus märgatavalt kõrgem kui ülejäänud eurooplastel.<br />Bernist liikusime edasi Šveitsi avastama. Külastasime Chilloni kindlust, mis on ehitatud 12. sajandil ning mis on maailmale tuntud tänu lord Byroni luuletusele “Chilloni vang” (Sonnet on Chillon). Kindluse kõrval sai kristallselges järvevees sai ka väike suplus tehtud ja peab ütlema, et niivõrd puhast veet siit kodusest Eestimaa järvedevalikust juba ei leia…<br /><span style="font-weight:bold;"><br />24. august – aina paremaks läheb<br /></span><br />Hommikul alustasime oma teekonda Thuni järve suunas, mille kaldal asub taaskord rabava välimusega Thuni linnake. Thunis asuv kindles omas kunagi strateegilist tähtsust – nimelt valvas see ühte tähtsaimat teed läbi Alpide. Samuti sai oma silmaga vaadatud Trümmelbachfälle “trummina põrisevat” jõge, mis on sündinud keset igijääd ja –lund. Vaatemängu tegi veelgi nautivamaks veemöll, kus 10 mäesisest koske liustike sulavett jõkke paiskasid.<br />Omaette kogemus oli sõit kahe kilomeetri kõrgusele Schynige platoole. Ülalt võis nautida kaunist vaadet mägedele - Jungfraule, Eigerile ja Mönchile.<br />Siinkohal peabki tõdema, et kuigi inimene toodab ilusaid asju, teeb Jumal ikka kaugelt paremaid. Suurepärane vaade mägedele ja mäeorgudes kelli külastavatele mägiveisedele oli midagi fantastilist. Külm alpituul paitamas päikese poolt kuumaks köetud nägu – mida veel võib tahta? <br /><br /><span style="font-weight:bold;">25. august – mäed. Kas tõesti uus armastus?</span><br /><br />Peale hommikusööki asusime teele Aare kuristiku poole. Aare kuristik on looduslik vaatamisväärsus, mis on sündinud Hasli oru keskel Aare jõe vee tuihandete aastate pikkuse uuristamistöö tulemusena. <br />Seejärel sõitsime edasi Reichenbachi joa juurde, kus Conan Doyle sule läbi hukkus tema lugejate poolt armastatud tegelaskuju Sherlock Holmes. <br />Seejärel nautisime käänulist mägiteed ja peatusime seejärel Susteni kurus, 2224 m kõrgusel, kus sai tehtud ka väikene jalutuskäik.<br />Ja siinkohal tuleb öelda – mäed on fantastilised! Kuigi aega oli napp tund, õnnestus siinkirjutajal oma libedate tossude ja valgete pükstega turnida väikese mägijärveni, mille kristallselge vesi ja jäine kargus panid mõtlema – miks mitte sinna jäädagi? Sellises keskkonnas tundub, et peale sinu ja Jumala ei eksisteeri maailmas kedagi. Ehk siis sellist tunnet võis tunda ehk Adam peale enda ja enne Eva loomist.<br />Kahjuks sai tunnike läbi ja nii võtsimegi suuna Lutzernile, kus kõikidel matkalistel oli võimalik pildistada end kuulsa kaljusse raiutud skulptuuri “Surev lõvi” juures. Eelnimetatud skulptuur on püstitatud šveitsi kaardiväelaste auks, kes kodanliku revolutsiooni ajal Prantsuse monarhile truuks jäid ja selle eest oma eluga maksid. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">26. august – Mainau saar</span><br /><br />Tegemist siis Saksamaal paikneva aiandushuviliste mekaga, mille omal ajal rajas prantsuse-vene juurtega Rootsi aadlik Lennart Bernadotte. <br />Saarekese keskel asub 18.sajandil rajatud barokkloss, mis oli krahv Bernadotte’ perekonna residents. Loss koos Euroopa ilusaima pargiga moodustub kokku ilusa ansambli ning külastajad saavad oma silmadel lasta puhata mitmetel kujunduselementidel ja taimedel. Nii leidsimegi eest itaalia aiad veekaskaadidega, roosiaiad, lossiterrassi vahemereäärsete taimede ja purskkaevudega, 150-aastane arboreetumi umbes 500 puuliigiga. Enim klõpsusid fotoaparaadid Saksamaa suurimas liblikatemajas, kus nelja klaasseina vahel avanes värvikas troopiline maailm eksootilise loodusega.<br />Isiklikult kiikasin küll tasapisi mägede poole, kuid ehk kunagi tulevikus annab ka neid külastada.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Lõpuakord ja järeldused</span><br /><br />Kahest järgmisest päevast ei tahagi peale selliseid elamusi enam rääkida. Sõit läbi Saksamaa, Poole ja Baltimaade oli pigem pika ja huvitava reisi lõpp ja vajalik lõpuakord bussireisis kui vaatamisväärsuste nautimine. <br /><br />Mida võis aga reisilt õppida? Vast ehk seda, et maailm on mitmekesine ja ilus. Et meil siin kodus on palju ära teha, et meie ilumeel ja rahalised võimalused selle teostamiseks pole ammugi veel nii kaugel, kui seda ise tahame uskuda. Ja juttu, et oleme Euroopa esirinnas, ei maksa kindlasti tõsiselt võtta.<br /><br />Elus paljunäinud Murtud Rukkilille Ühingu inimesed aga plaanivad juba uut reisi. Sihtkoht pole veel teada, kuid plaanis minna on kindlasti. Ütleb ju meie ühingu esimees hr. Uibogi – silmaringi laiendamine kasvatab humaansust. Mitte et meil sellest puudust tuleks...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-5502959459474280871?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-82984273537364833472010-09-03T00:06:00.001+03:002010-09-30T13:25:34.394+03:00Viimasel ajal on meedia pahameel lahvatanud just sotside suunal – küll kritiseeritakse president Ilvest, küll arutatakse selle üle, mida punase roosi kummardajad ka head viimasel ajal teinud on.<br /><br />Ja loomulikult vaadatakse ikka ja jälle sotsiaaldemokraatide juhatuse ning esimehe, kunagise lugupeetud seltsimehe, praeguse austatud hr. Jüri Pihli poole. Ühtede arvates on sm. Pihl piisavalt pädev sotse juhtima – tegu ikkagi suurt kompramatti omava tegelasega, kelle “rusikas vastu pead” poliitika aitas mõne arvates meie maanteedel oluliselt vähendada liiklussurmasid. Teiste arvates hoolib Pihl aga ainult koalitsioonist Keskerakonnaga Tallinnas ja oma töökohast. Sest sotsiaaldemokraatide valija on vasakpoolsete vaadetega valija, kes Keskerakonda silmaotsaski ei salli. Kuid nüüd tundub, et need kaks parteid on lausa leivakannikaid ühte kappi panemas.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Tool kõigub</span><br /><br />Pihli personaalküsimus on sotsidel päevakorras olnud ka enne. Meenutagem või “legendaarset” kuriteoteadet, mille endine siseminister Kaitsepolitseile reformierakondlastest ministrite kohta kirjutas ja mille avalikuks tulemisele Pihli poolt ports segaseid vabandusi järgnes. Ka siin kutsuti SDE esimees vaibale, kuid vaipa alt veel ära ei tõmmatud.<br /><br />Täna aga tool kõigub. Erakonna volikogu on öelnud oma arvamuse ja meedia surve jätkudes saavad ka lihtsotsid aru, et Pihliga kaugele ei sõida. Sest keskerakondlaste puudel pole loom, keda punases raamatus mainitaks. Vastupidi – jahilubasid puudli kõmmutamiseks jagatakse meelsasti ja milliseks saab kujunema muidu parlamendi tasemel opositsioonierakonna eeliseid nautiva erakonna häältesaak ja koostöövõimalused valitsusega, võib siit igaüks järeldada.<br /><br />Ehk seega, Pihl on hädas. Mees, kelle kamandada oli pikka aega Kaitsepolitsei, endine siseminister, väidetavalt suurima kompramapi omanik, on kaotamas juhtpositsiooni oma parteis. Ja seoses sellega võib Savisaar omakorda oma lõa otsast kaotada sotsid. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Pihli päästab Skorzeny?</span><br /><br />Pole aga hullu – appi tõttab Eesti suurim erakond ning nii nagu Hitler päästis Mussolini oma kaasmaalaste vangistusest, nii tahab ka meie diktaatorlike maneeridega staarpoliitik oma sõpra päästa ja seeläbi liitlast säilitada. Ja nii ongi Keskerakonna propagandalõuad justkui omaaegse legendaarse Saksa komandöri Otto Skorzeny langevari lahti läinud ning sõnum lihtsotsidele on selge – heidate Pihli ühe parda, lendate Tallinnas ka ise. <br />Omaette küsimus on muidugi see, kas see Pihli aitab. Pigem on taoline küünarnukitunne just see, mis nii erakonna liikme kui valija ettevaatlikuks teeb – kui SDE esimeest hoitakse positsioonil teise erakonna toega, siis tuleb ka SDE programmi ja iseseisvusesse suhtuda tõsise kahtlusega. <br /><br />Ja kui lõpuks läheb nii, nagu läks Karel Rüütliga (ehk Rahvaliidu asemel sai Pihl hoopiski käputäie rahvaliitlasi), siis võib ka see avantüür lõppeda Pihli astumisega Keskerakonda. Ja nii võibki praegune Tallinna linnapea ja taaskord tulevane opositsioonierakonna esimees vaid kukalt sügada ja küsida – mida teha kodustatud Pihliga?<br /><br /><em>Ilmunud 03. septembril Pärnu Postimehes</em><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-8298427353736483347?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-22397250654599324752010-09-01T11:26:00.004+03:002010-09-30T13:26:58.070+03:00Tegelikult on mul poliitikast juba täiesti kõrini. Eestis pole poliitikal kanda mitte ainult riigi (taand)arendamise roll, vaid lisaks eelmainitule täidab avaliku sektori juhtimine ka meediatsirkuse, kukevõitluse, ärategemise ning teiste ja iseenda lollitamise rolli.<br /><br />Aga sellest hoolimata pole ka minul kui kodanikul poliitikast pääsu. Sest pea igal aastal toimuvad valimised ja seetõttu avastad ikka ja jälle kellegi siiraste silmadega lõusta oma maksmata arvete hunniku vahelt. Ja igal õhtul koosneb uudistesaade ju põhiliselt ikka sellest, kes kus ja kui suure rusikaga kellelegi kannikate vahele virutanud on.<br /><br />Erinevalt tegelikult näiteks kasvõi Soomest, kus riigis ja omavalitsustes peegelduvat suhteliselt harva puudutatakse. Ainult siis, kui seal tõesti midagi olulist toimub. Ja kuna Soomes poliitikutevahelised kokkulepped peavad ja koalitsiooni moodustavad need, kes enim hääli said, siis ei toimugi seal suurt midagi.<br /><br />See-eest meie elu on huvitav. Kes on näinud vanglaelulist sarja “Oz”, on näinud ka meie poliitikatelgitaguseid. Sellises laias joones muidugi – meestevahelisi lähisuhteid ehk on meie lugupeetud esihärrade hulgas siiski mõnevõrra vähem kui seda oli sarjas “Oz”.<br /><br />Ent siiski – oluline osa ajast kulub laua taga istumisele ja arutamisele, keda ja millise hambaharjaga dushi all pussitada tuleks. Ja kas latiinode jõugu juhi kõrvaldamine areenilt võib veel kellelegi peale muhameedi-usuliste positiivselt mõjuda.<br /><br />Eks samalaadseid analüüse tehakse ja kokkuleppeid sõlmitakse ka siin, meie kodumaal. Ja kuna lähenemas on Riigikogu valimised, siis on selge, et hambaharjad on juba ammu teritatud ja ootavad vaid seda õiget hetke ja õiget isikut, kelle otsas oma torkevõimekust näidata.<br /><br />Siinkohal ongi mõistlik vaadata, kes keda on võimeline pussitama. Alustuseks räägiks Rohelistest ja Rahvaliidust, kellel polegi hambaharja ja kes tegelikult on juba areenilt kadunud. Rohelised on hääbumisega ise hakkama saanud, Rahvaliit sai abi meie riigi uurimisorganitelt.<br /><br />Järgmisena võtaks IRL-i, kelle seis on keeruline. Iseenesest võiks ju reitingutes kolmandat kohta hoidev parempoolne partei rahul olla – koalitsiooniks Reformierakonnaga piisab nende häältest küll. Ainult et on see hea mõte?<br />On ju Ansip suutnud käesolevale valitsusele vajutada oma pitseri nii heas kui halvas – võtame majanduskriisi või kärped, kuid võtame ka näiteks euro, mille tulekut paljud ei uskunud ja mille kursiks rahavahetuspunktid ennustati kõikvõimalikke õudusunenägusid. Mina on teinud aga Aaviksoo? Muidu ju tubli mees, kui ainult seda vabaduse samba saagat poleks… Või Luukas? Või Kiisler? Parts? Pomerants? Nende näod ju euroga ei seondu… Ehk seega oleks kambakas näiteks sotside ja Keskerakonnaga teretulnud ja Laar saaks oma kauaoodatud kolmanda tulemise.<br /><br />Reformierakond võib ennast kindlalt tunda. Tõenäoliselt jagub valimistelt saadud kohti nii selleks, et abielluda IRL-iga või siis mõne teise parteiga. Abielu IRL-iga aitaks hoida viimaste reitingut madalal, kuna nii ei saaks ju Laari erakond riigijuhtimise negatiivsest poolest eemalduda ega opositsioonis laamendada. Koalitsioon Keskerakonnaga oleks huvitav kombinatsioon, kuid ideoloogiliselt sobimatu ja võiks kaasa tuua valijate pettumuse. Samas on oravatel kombeks partnereid vahetada ja tõenäoliselt on isamaalised poised juba piisavalt kaua paadis olnud.<br /><br />Sotsid. Mh, njah. Kui seda Pihli ees ei oleks, siis võiks sealt ju kõike oodata. Oma hääled saavad nad juhul, kui Keskerakonnast eemalduvad piisava käraga, ikka kätte. Ja kui neid juhiks keegi muu kui kavala naeratusega kõrgelennuline käteväänaja, siis oleksid nad ju täiesti sobilikud partneid. Ehk kui Reformierakond ja SDE hääled kokku saavad, siis võiks ju see olla mõlemile sobilik variant. Ühed saaksid puudlina pumba juurde, teised saaksid üksi otsustada ja rõhuda avalikult maailmavaateliselt mitmekesisele koalitsioonile. Samas saaksid sotsid ju osaleda ka kambakas Reformierakonna vastu, kuid selleks peab olema olukord vastav ja kahe teise partei nõusolek selle tegemiseks.<br /><br />Keskerakond. Mh… Njah, noh. Eks ta ole. Selleks, et rohelised mehikesed valitsusse saaksid, peavad eelmised kolm ikka päris tülli minema. Kuid ka oravate toetus peab piisavalt palju langema selleks, et üldse oleks võimalik kas nende või kellegi teisega rääkida. Ja nagu teate, siis peavad rahvakeeles “kesikuteks” tituleeritud pirukataldriku kättesaamiseks olema kas valimistel ülivõimsad või teiste poolt palavalt armastatud. Esimest ei paista ja teist ei maksa loota, kuna ka hiilgeaastatel ei tahtnud muud parteid valijate toonasest võitjast midagi kuulda. Kui Reiljan välja arvata, kes poliitilises mõttes tõenäoliselt seetõttu ka teenimatult metssea pähe auklikuks lasti.<br /><br />Seega härrased – teritage oma hügieenitarbed! Inimesed vajavad tsirkust ja mitte mingit mõistlikku haldusjuhtimist. Sest väidetavalt vaadatakse ka autosporti ainult sellepärast, et seal on lootust kellegi otsasaamist näha.<br /><br />Ilmunud www.delfi.ee 03. septembril 2010<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2239725065459932475?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-59687359659312329962010-08-16T23:42:00.001+03:002010-08-16T23:42:46.116+03:00Vormel-1 on olnud alati minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt spordiala. See on ülim inimese ja tehnika põimumine, see on kiirus, mille saavutamiseks peab ka mõtlema. See on spordiala, kus iga mootori detail on lihvitud üliõhukeseks arvestusega, et see loetud kilomeetrid (ja mitte rohkem kui vaja) natuke enam kui pooletonnist hävituslennukilaadset asfaldiliikurit edasi viiks.<br /><br />Ma austan vormelisõitjaid, sest ma tean, et nende oskused on midagi sellist, millede omandamiseks peab olema looduselt kaasa antud “see miski” ja samas ei realiseeru talendid ilma raske tööta. Ja tänapäeva maailmas kahjuks ka suure rahata.<br /><br />Kes mäletavad võistlusi lähiminevikust, mäletavad ka seda, et piloodid selles sarjas eksivad harva. Enamjaolt koliseb tipptasemel amber siis, kui kaalul on tiitel. Nii näiteks põrkasid Senna ja Prost kokku nii 1989 aastal, mil mõlemad keerasid Mclareni rooli kui 1990 aastal, mil Senna Mclaren-Honda ja Prosti Ferrari Suzuka GP stardisirge lõpus üksteist liivasel teepervel embasid.<br /><br />1994 aastal keeras Schumacher Austraalias sisse Hillile, kes tänu Schumacherile diskvafitseerimisele kahel etapil (Suur-Britannia GP-l ja Belgia GP-l) ja (minu mäletamist mööda) kahe etapi stardikeelule oli ülivõimsale sakslasele järele jõudnud. Ja kokkupõrge sündis Schumacheri ja Villeneuve vahel 1997 aastal, mil Schumacher oma väsimas Ferrari edu kaitsmise eesmärgil kanadalase Williamsile otsa juhtis. Selle eest kaotas Schumacher kõik hooaja punktid…<br /><br />Nendest eksimustest saan ma aru. Nii nagu sõjas on kõik lubatud, nii on see mõnikord ka spordis. Kuid millest ma enam üldse aru ei saa, on 2010. aasta hooaeg. Massilised reeglite rikkumised (n. Vetteli manööver turvaauto taga Ungari GP-l, segadus Alonso ja Schumacheri kahevõitlusega turvaauto taga Monacos jne.), pidevad karistamised ja pealtnäha totrad võitlused (n. Schumacher-Barrichello Ungaris) panevad küsima – kallid professionaalid ja autoentusiastide lemmiklapsed – mis teil viga on? Kas tõesti on reeglid viimase aasta jooksul niivõrd palju muutunud, et mitte ei saa sõita ilma neid rikkumata?<br />Pealtnäha oleks mõttekam mõnedel meestel parem täringuid veeretada ja õnnemänguga tulemusi selgitada kui rajale minna ja peale sõidu lõppu sekundeid sinna ja tänna liita ning järgmise etapi stardirivvi minnes mõne koha kaotada.<br /><br />Samas – eks vinti ole ka parasjagu ülekeeratud. Ütles ju Gerhard Bergergi alles hiljuti, et sel ajal, kui tema veel asfaldiraketi rooli keeras, oleks Schumacheri poolt sooritatud blokeerimismanööver igati mõistlik (ja siinistuja arvates isegi vaat et vaatemänguliselt ilus) olnud.<br /><br />Ju on tegu üleüldise nannipunnistusemiga, kus reeglite tegijad ajavad asja totruseni, reeglite kontrollijad ajavad totruses näpuga järge ja ärahellitatud lemmiklapsed uhketes autodes ei kavatsegi seda jama kaasa teha. Ohjah, mitte ainult Eestis pole asjad korrast ära!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-5968735965931232996?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-25834996712383651652010-08-15T21:50:00.006+03:002010-09-30T13:28:52.709+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/TGg5ghtLEEI/AAAAAAAAADQ/tqoFVPy_K1E/s1600/P8140205a.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/TGg5ghtLEEI/AAAAAAAAADQ/tqoFVPy_K1E/s400/P8140205a.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5505713775426867266" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/TGg4gyGjsdI/AAAAAAAAADI/iTfZvRf1UgA/s1600/Relvastusega+tutvumasa.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/TGg4gyGjsdI/AAAAAAAAADI/iTfZvRf1UgA/s400/Relvastusega+tutvumasa.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5505712680316678610" /></a><br /><span style="font-weight:bold;"></span><br /><br /><span style="font-weight:bold;">14. augustil tähistati Võrumaal Mõnistes viiendat Murtud Rukkilille Päeva. Küüditamise ohvreid on Mõnistes mälestatud alates 2006. aastast, mil sinna rajati ka “Eesti kodu” mälestusmärk küüditatute mälestuseks.</span><br /><br />Neli tundi väldanud ürituse juhatasid sisse Mõniste Kooli õpilased, avasõnad lausus Murtud Rukkilille Ühingu esimees ja ürituse peakorraldaja Enno Uibo, misjärel andis Mõniste valla poolt tervitussõnad edasi volikogu esimees Kaino Zilmer. Samuti esinesid sõnavõttudega kaitseminister Jaak Aaviksoo, Harju maavanem Ülle Rajasalu, kindral Johannes Kert, MRÜ noortekogu juht Simmo Saar, Memento esindaja Aino Kiiver ja ELS Varstu osakonna juhatuse esimees Silver Sild Mälestuskompleksi tammesalu sai täienduse kaitseministri Jaak Aaviksoo, Harju maavanema Ülle Rajasalu ja Memento esindaja Aino Kiiveri tammede näol. Siinkohal olgu mainitud, et 14. augustil istutatud tammede kõrval kasvab jõudsalt ka Eesti Vabariigi Presidendi Arnold Rüüteli 2006. 14. juunil istutatud tammepuu.<br /><br />Lisaks tänumedalite ja –kirjade üleandmisele etendasid näidendit eestlaste vabadusvõitlusest läbi aegade Mõniste näitering ja segaansambel, maastikumängus võtsid üksteisest mõõtu skautide ja noorkotkaste võistkonnad. Lisaks eelmainitule jagati ürituse lõpus osavõtnutele ka kohalike kokkade poolt vaaritatud hernesuppi ning tervele ürituse andis tooni Kaitseväe Kuperjanovi pataljoni sõdurite kohalviibimine, kes oma tehnikat kohalviibijaile lahkelt tutvustas.<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Mineviku õuduste kordumine on ebatõenäoline</span><br /><br />Murtud Rukkilille Ühingu esimehe Enno Uibo ütles oma sõnavõtus, et kodu kaotamine on nagu niidi katkemine – selle saab küll hiljem kinni siduda, ent sõlm jääb alles. Uibo sõnul on küüditamise puhul tegu kuriteoga, millele ei leidu kuskil ega kunagi õigustust. <br /><br />Kuigi Enno Uibo sõnas, et eestlane on loomult visa ja tänu sellele saadi ka küüditamisest üle, on iga represseeritu hinges siiski küsimus – kas saame taoliste sündmuste kordumist vältida? <br /><br />Minister Aaviksoo sõnul jäi seitsekümmend aastat tagasi eestlastel hoolimata paarikümne aasta pikkusest iseseisvusest puudu nii ühtekuuluvusest kui otsustusvõimest kurjusele vastu astuda. Hetkel valitsevat olukorda pidas Aaviksoo paremaks, tõstes esile Kaitseväe tublidust ja rõhutades fakti, et tänasel päeval on Eestil olemas liitlased, kellega koos missioonidel viibides tõstetakse ka Eesti kaitsevõimet ja hoolitsetakse selle eest, et 1941. ja 1949. aasta sündmused ei korduks.<br /><br />Sama meelt oli ka Eesti Kaitseväe kindral Johannes Kert, kelle sõnutsi kuulub Eesti maailma suurimasse ja võimsamasse relvaliitu NATO-sse ning on oma kaitsevõimelt tänu sellele viimase tuhande aasta parimas seisus.<br /><br /><br /><span style="font-weight:bold;">Meenutamine tugevdab Eesti kaitsevõimet</span><br /><br />Nii minister Aaviksoo kui kindral Kert leidsid autori poolt võetud intervjuus, et kahtlemata on Murtud Rukkilille Päeva laadsetel üritustel oma kindel koht kaitsevõime ja kaitsetahte tugevdamisel. “Selleks et oma arengut ja tulevikku ette näha, tuleb oma minevikku tunda,” kommenteeris kindral Kert ajalooteadmiste mõju kaitsevõimele. Kert pidas Murtud Rukkilille Ühingu tegevust taoliste ürituste korraldamisel positiivseks ja leidis, et kindlasti peavad noored ajateenijad olema kursis sellega, milliseid kuritegusid aastatel 1941 ja 1949 korda saadeti. Samuti leidis kindral, et Kaitsevägi peaks ka tulevastel aastatel Murtud Rukkilille Päeval osalema.<br /><br />Minister Aaviksoo sõnul on meie õigus ja lausa kohustus meenutada minevikus toimunut. Murtud Rukkilille Päeva tähistamist pidas minister oluliseks, rõhutades, et üritused on elavamad ja huvipakkuvamad kui kuivad raamatud ja ehk ongi just selline formaat sobiv erinevate noorteühenduste kokkutoomiseks ja nende harimiseks. <br /><br />Aaviksoo arvates on nendesse aastatesse, mis Teise maailmasõja ja taasiseseisvumise vahele jäävad, liiga leigelt suhtutud. Ministri sõnul on küüditamine Teise maailmasõja järgses maailmas suhteliselt haruldane inimsusevastane kuritegu, mida unustada ei tohiks. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Represseeritute mured: noorte vähene huvi mineviku vastu ja riigi leige suhtumine </span><br /><br />Üritusel osalejad pidasid üritust kordaläinud. Proua Helve Kõiv, kes ka ise Siberi õhku hinganud, kiitis kohaolnud kaitseväelasi ja kurtis, et riik on represseeritute bussipiletite kompensatsioonimehhanismi liialt keeruliseks teinud. “Selle viissada krooni võiks ilma sotsiaalametnikke koormamata küll ära maksta,” lisas kergelt ärritunud proua Helve. Samuti olevat mitmed represseeritud tänaseks voodihaiged ning riigipoolset tuge pole palju olla. Ka noorte huvitundmine ja vanemate kannatuste vähene väärtustamine on proua sõnutsi üks murepunkte. <br /><br />Samas leidis kõrvalistuv proua Milvi Tammemägi, et noortel on oma elu elada. “See on nende aeg ja nemad peavad elama oma elu,” sõnas samuti omalajal Siberisse küüditatud naisterahvas leplikult.<br /><br />Kui noorte suhtumise osas oli saatusekaaslastel erimeelsusi, siis Murtud Rukkilille Ühingu kavatsust rajada represseeritutele oma pansionaat kiitsid nii mõlemad prouad kui kõrvalistuv härra Elmar Kangur. “Kindlasti on vajalik,” sõnas proua Helve kindla tooniga. Ning proua Helve lisas vaid murelikult, et kust ainult see vajalik rahasumma leida…<br /><br /><span style="font-weight:bold;">Represseeritute aitamine on riigi mure</span><br /><br />Nii kaitseminister Aaviksoo kui Kaitsevägede kindral Kert leidsid, et omalajal sunniviisiliselt kodumaalt väljasaadetute aitamine on riigi kohustus. Murtud Rukkilille Ühingu soovi rajada küüditatutele päris oma pansionaat pidas Aaviksoo igati mõistlikuks. “Ilmselt on riigil omad kohustused sellega seoses, millise ministeeriumi kaudu - kuivõrd sotsiaalministeeriumi, kuivõrd kaitseministeeriumi, kuivõrd tuleks vahendid leida võib-olla eraldi represseeritute fondist, ei oska ma täna öelda,” kommenteeris kohalviibinud kaitseminister pansionaadi ehituse võimalikku rahastamist.<br /><br />Ka kindral Kert pidas mõtet tähelepanuväärivaks. “Eelkõige kui see idee meeldib neile inimestele, kellest juttu on, siis miks mitte. Riigipoolne toetus võiks ja peaks olema, kuigi ma ei ole küll see mees kes riigi rahakotti loeb,” sõnas Kert. <br /><br /><span style="font-weight:bold;">Järgmisel aastal jälle</span><br /><br />Nii Aaviksoo kui Kert kinnitasid, et ka tuleval aastal kavatsevad nad Murtud Rukkilille Päevast osa võtta, kui vaid kutsutaks.<br />Murtud Rukkilille Ühingu esimehe Enno Uibo sõnul on ürituse korraldamine küll vaevarikas, ent vajalik. “Õnneks on Mõniste vald ja inimesed meid palju aidanud. Ilma nende panuseta oleks ürituse õnnestumine kahtluse all,” sõnas Uibo.<br /><br />Nii tunnustaski Murtud Rukkilille Ühing toetamise eest tänukirja ja –medaliga Kaitseministeeriumi, Mõniste valda, Võru Maavalitsust, Urmas Reinsalu, Tõnu Lindebergi, Meelis Mõttust, Enn Noorkõivu, Siiri Uibot ja Hillar Lüüsi. Rukkilille Päeva korraldamisele kaasaaitamise eest tunnustati tänukirjaga viitteist isikut ja organisatsiooni. Lisaks neile andsid oma panuse päeva kordaminekuks pisut enam kui kolmkümmend Mõniste inimest, neid tänasid korraldajad meepurgiga.<br /><br /><em>Ilmunud 25. augustil Kesknädalas</em><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2583499671238365165?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-84837607133486529352010-07-11T19:05:00.003+03:002010-07-11T19:26:47.225+03:00Väljas on palav. Võiks isegi öelda kuratlikult palav.<br />Ja mulle see meeldib. Kuigi ka praegu kohtame virisejatest kaaskodanikke, kellede arvates päike, kehatemperatuurile sarnane õhusoojus sellega kaasas käivate bikiinide ja kabriolettidega on midagi eluohtlikku, midagi halvas mõttes ebamaist ja kokkuvõttes midagi sellist, mis tuleks kohe ja ruttu külma ja kõleda talve vastu vahetada.<br /> <br />Õnneks ma ei kuulu viimaste hulka. Hoolimata kõikvõimalikest kaigastest, mida igal hommikul oma eluvankri rataste vahelt leian, ei suuda miski mind päikeselisest välimaailmast eemal hoida. Sest soojaga on isegi teeaugud ilusad. <br /><br />Ometigi on viimase kuu mitmed meessoo isendajad selle asemel, et viimast bikiinimoodi kaeda, olnud justkui naelutatud helendava kasti ette, mis mõned päevad tagasi analoogkeele asemel digisignaali pidi selgeks õppima. <br /><br />Ja miks? Selleks, et vaadata jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Selleks, et vaadata televiisorist seda, kuidas 22 higist meest lühikestes pükstes tiiraselt ühteainsat ja pealtnäha kaitsetut palli taga ajavad. <br /><br />Tegelikult võiks sedalaadi tegevuse jälgijad vaat et kapis olevate omasooiharate hulkagi liigitada, kuid asi pole sedapuhku mitte jalgpalli olemuses, vaid selles, et sellist palliteemalist hüsteeriat viljeletakse kõigest iga nelja aasta tagant.<br /><br />Isegi mina olen teatud hetkest (alates kaheksandikfinaalidest) mängudel pilku peal hoidnud ja tänane finaalmäng on maasikaks tordi peal. Sest Hispaania-Hollandi vastasseis on huvitav ja hoolimata kaheksajalg Pauli ennustusest (kõlab ju totralt!!!) loodan ma ikkagi, et Holland suudab Hispaaniale tuule alla teha ja lõpuks tiitli koju tuua. Ja lisaks on peale seda jalgpalliga mõneks ajaks kõik.<br /><br />Samas on see muidugi kurb. Sest kaks meeskonda sisenevad platsile, kahed pooldajad hoiavad neile pöialt. Ühed neist lahkuvad juubeldades, teised pisarsilmil. Nii on see olnud iga mäng ja mida kõrgemaks lähevad kohad, seda suuremaks muutuvad võitjate hõiked ja seda suuremaks kasvavad kaotajate põskedelt tilkuvad pisarad. Ja jällegi pole oluline mitte see mäng, mitte see totter pall, vaid edu. Üleolek. Soov kuuluda võitjate hulka. Ja mitte alati ei osutu see soov sugugi selliseks, mida meeskond täita suudaks.<br /><br />Ehk lõpuks vastus küsimusele: kas jalgpall on parem kui seks? Ja vastus - kindlasti ja kohe päris kindlasti ei. Juba ainuüksi sellepärast, et peale seksi osapooled ei lahterdu võitjateks ja kaotajateks. Vähemalt enamjaolt mitte...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-8483760713348652935?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-20756073430226012592010-06-24T17:47:00.005+03:002010-06-24T18:16:39.736+03:00Pole päris mitu kuud ühtegi rida bloginud, kuid eks sellel olid ka oma teatud põhjused.<br />Aga täna, sel kaunil päikesepaistelisel päeval otsustasin siiski järjekordse sissekanda teha.<br /><br />Seda tegema ärgitas mind kaks asja: esiteks - imelik on vaadata viimast postitust, mille kuupäev on juba lähisajalooks saanud ja teiseks, lugesin taaskord ühte väga "huvitavat" artiklit, mil nimeks seekord "USA koomik: miks Eesti MMil ei osale? " Antud lugemisvara leiab aadressilt http://www.elu24.ee/?id=279886 ning lühidalt öeldes räägitakse seal sellest, kuidas keegi ameeriklane Fallon, kes peab ennast koomikuks, avaldas kusagil saates imestust selle üle, miks Eesti ja Ekvador ja jalgpalli MM-võistlustest osa ei võta.<br /><br />Ausalt öeldes ma enam ammu ei oska selliste uudiste osas seisukohta võtta - üheltpoolt on tegu täiesti adekvaatse uudisega, kus räägitakse konkreetsest sündmusest (keegi mainis meie väikest tuulepealset kodumaad). Ja selles pole midagi halba - antud juhul on ajakirjanik intriigide väljamõtlemise asemel tõesti kirjutanud uudise, mis vastab tõele. <br /><br />Kuid küsimus on - miks ta seda teeb ja millise enesetunde saab sellest keskmine laua- või rüperaali kohal selga kõveraks istunud maarjamaalane?<br /><br />Tõenäoliselt on seesama maarjamaalane kõrvust tõstetud. Kujutage ette, keegi mitteeestlane arenenud maailmast teadis, et me oleme olemas. Mainis meid. Tundis huvi. Kurtis muret. Jah, mitte kõik need Afganistani ja Iraagi missioonikroonid ja "teretulemasestoooooniasse logo" väljatöötamiseks investeeritud higi, vaev ja paras ports krabisevat polegi mahavisatud raha. Tänu sellele meid tuntakse. Ja kes teab - võib-olla isegi austatakse.<br /><br />Tegelikult on see kurb. Sest enamjaolt nimetab mõni ameeriklane meie maad vaid siis, kui ta tahab midagi naeruvääristada. Ka antud juhul oli see - Fallon küsis irvitades, et mis MM see selline on, kus näiteks Ekvador ja Eesti ei osale. Ja lisas, et tema ei saa aru, miks Lätit mängudele ei lubatud. <br />Kas tõesti peab Fallon meid niivõrd tähtsaks või siiski on asi pigem milleski muus?<br /> <br />Vaadates konteksti, siis olid Ekvador, Eesti ja Läti koomiku jaoks lihtsalt kolm tundmatut mülgast, mida esile tõsta teatud vastuolu tekitamiseks - üheltpoolt toob ta esile tõsiasja, et eelmainitud riike mängudel ei kohta, kuid samas käib siin mäng just termini "maailmameistrivõitslused" ümber. Ehk siis nali on selles, et kui kõik maailma riigid turniiril ei osale, siis pole tegu MM-iga. Isegi kui need on sellised kahtlased riigi nagu Eesti, Läti ja Ekvador. <br /><br />Tõenäoliselt pole Fallon asjasse üldse süvenenud, sest kui oleks tal aimu sellest, kuidas MM-finaalturniirile pääsetakse, siis ta ju teaks, et need riigid pole lihtsalt nii kaugele ennast suutnud mängida.<br /><br />Aga see selleks. Sel uudisel pole üksinda viga midagi. Pigem on viga meis endis, meie uskumustes ja meie mentaliteedis. Soovis tõlgendada Hollywoodis valminud linateost eestlaste filmina ka juhul, kui ühe kaameramehe emapoolne vanaisa oli Eestist pärit ukrainlane. Või nimetada mõnda suurprojekti (näiteks Skype) meie endi omaks isegi siis, kui meie enda kapitali sellega kuidagi seostada ei saa.<br /><br />Jah, see kõik viitab identideedikriisile. Sellele, et "oma NOKIA" puudumisel tuleb maksku mis maksab kellegi teise taskutelefonist kasvõi tükike kumminupukest enda nimele kirjutada. Ja isegi mitte maailma, vaid iseenda ees.<br /><br />Ja kui keegi kasutab meid mülka võrdkujuna, siis oleme selle üle uhked.<br /><br />Ohjah, hale.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2075607343022601259?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-86514429964874464532010-02-21T22:58:00.000+02:002010-02-21T23:01:03.377+02:00Mäletan aega, mil esimest korda mängisin „Max Payne“. Oli talv, külm ja pime. Ning mängu haarav süžee suutis mõjuda tookord niivõrd tõeliselt. Ei teagi, kas oli see üliõpilaselust tingitud magamatus või miski muu, kuid hommikuti lumesajus bussi oodates tundus mulle, nagu poleks miski päris – langevad lumehelbed näisid olevat viimase malli graafikakaardi joonistatud, mööduvate autode-busside ja inimhäälitsuste sumin oleks võinud samahästi olla taustaks mängiv audiofail. Ja see kõik tundus tõelisem kui miski eales varem.<br /><br />Täna, sammudes läbi lumesaju ja silmitsedes tänavavalgustuse ja pimeduse võitlust, hingates karget talveõhku ning kuulates tuulikohinat, tundsin seda sama tunnet. Et olen sattunud keset mängu, mis on justkui tõeline. Mängu, mis on meist kõrgema mõistusega disainerite tehtud. Tehismaailma, mis meie jaoks on päris. Mis mõnikord annab oma elanikele õnne ja armastust, kuid kus enamjaolt valitsevad kannatus ja vaev. Kus inimsaatust nähakse ilusana siis, kui see on traagiline. <br /><br />Kes oleme meie selles lavastatud mängus? Iseseisvad mängijad? Etturid? Või natuke mõlemat?<br /><br />Homme on mängus järjekordne päev. Kuus miljardit inimest toimetab üle kogu maailma – töötades, puhates, magades. Elusid sünnib, elusid kaob. Kusagil kõlistatakse pokaale vahuveiniga, kusagil tühjendatakse leinalauas viinaklaasid. Kusagil hõisatakse rõõmust, kusagil vaikitakse nukrusest.<br /><br />Mina ei tee kumbagi. Veel. Mäng on jõudnud uuele tasemele ning ootab mind kogemus, mida ma ära teeninud ei ole. Kuid mis tuleb sellegipoolest. Sest mida rohkem on peakangelases traagikat, seda haaravam on süžee. Jääb üle vaid loota, et kusagil on ootamas Peadisaineri poolt kavandatud õnnelik lõpp...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-8651442996487446453?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-2422328010439986182010-02-06T11:34:00.001+02:002010-02-06T11:38:52.968+02:00KE Pärnu piirkonna PRESSITEADE<br /> <br />Keskerakonna Pärnu piirkond korraldab 10. veebruaril Pärnu majanduslikku olukorda analüüsiva seminari. Kell 13.00 Pärnu Raekoja suures saalis algaval seminaril kommenteerivad nii riigi kui omavalitsuste rahalist seisu majandusekspert Jaan Õmblus, Eesti Linnade Liidu tegevjust Jüri Võigemast, Pärnu abilinnapea Annely Akkermann, Pärnu eelarvestrateegia 2010-2013 ajutise komisjoni esimees Jüri Kukk ja Pärnu endine linnapea Mart Viisitamm.<br /> <br />Konverentsi korraldava KE Pärnu piirkonna aseesimees Simmo Saar sõnas, et esinema olid kutsutud ka rahandusminister Jürgen Ligi ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler, kuid kumbi neist seminaril osaleda ei soovinud. Samuti ei pidanud Saare sõnul Vabariigi Valitsuse liikmed vajalikuks Pärnusse kedagi oma seisukohti esindama saata. „Kahju, et avalikkuses mitmete vürtsiste ütlemistega eelmise linnavõimu aadressil esinenud riigiisad avalikul analüüsival seminaril esineda ja väidelda ei soovi,“ kommenteeris Saar ministrite mitteosalemist.<br /> <br />Seminar kestab orienteeruvalt kolm tundi, kõik asjast huvitatud on oodatud.<br />Seminari ajakava on järgmine: <br /><br /><br />13.00 – Seminari avamine – Simmo Saar, Pärnu abilinnapea aastatel 2005-2009<br /><br />13.10 – Majanduse olukord Eestis – Jaan Õmblus, majandusekspert<br /><br />13.40 – Kohalike omavalitsuste hetkeseis ja lähiaja perspektiiv – Jüri Võigemast, Eesti Linnade Liidu tegevdirektor<br /><br />14.00 – Pärnu rahaline olukord täna ja väljavaated homseks – Annely Akkermann, Pärnu abilinnapea<br /><br />14.15 – Saneerimise mõttekusest Pärnu linna näitel – Jüri Kukk, Pärnu linna eelarvestrateegia 2010 – 2013 üks autoreid <br /><br />14.30 – Kui suur on Pärnu pankrotistumise risk ja mis selle välistaks – Mart Viisitamm, Pärnu linnapea 2005-2009<br /><br />15.00 – Küsimuste paneel<br /><br />15.45 – Konverentsi lõpetamine – Simmo Saar<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-242232801043998618?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-5046567616838963052010-02-05T13:37:00.002+02:002010-02-05T13:47:13.033+02:00Lugesin Pärnu Postimehest, et linn otsib lume vastu rohtu. Jah, keeruline. Lume vastu aitab tavaliselt soe ilm, sool ja lumelabidas. <br /><br />Saan aru, et soola ja lumelabida jaoks hästi raha ei jätku. Ehk saaks kuidagi siinkohal ärakasutada Tooli-Toomase üleloomulikke võimeid? St. et ehk ta osava lobistina võtab ilmataadiga ühendust ja räägib, kuidas eelmine valitsus Pärnus kõik peesse keeras ja kuidas ta peab nüüd selleks, et saneerida saaks, kuidagi saneerimiskomisjoni tulekuks linna ligipääsetavaks tegema.<br /><br />Tegelikult nali naljaks ja ilkumised ilkumisteks - probleem on tõsine. Kui näiteks eelmise aasta alguses hoidsime tänu pehmetele ilmadele isegi mõnevõrra tänavate hoolduse pealt kokku, siis tänavu nii hästi ei ole läinud. Ja raskeid valikuid tegema peab.<br /><br />Kuid samas - olukord Pärnus siiski on hull. Isegi väga vähenõudlik inimene (nagu mina) saab sellise hangede paraadi juures kurjaks. Sest antud juhul peaks Kosenkranius siiski lööma rusika lauda ja nõudma teistelt valitsuse liikmetelt lisaraha lumega võitlemiseks - pole käesolev talv ju tavaline ja ma arvan, et Pärnu tänavatel toimuvat võib nimetada katastroofiks. Mis siiski paari kuu pärast üle läheb.<br /><br />Kuid niikaua peab ju ka elama. Ja kallid omavalitsejad, tuld peab kustutama. See, et on rasked ajad, ei päästa teid elementaarsete elutingimuste kindlustamise eest.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-504656761683896305?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-29730890327243474812010-02-05T13:04:00.003+02:002010-02-05T13:32:28.205+02:00Täna avasin taaskord uudistenäljas meie esipeldikulehe delfi ja enne kui sain süveneda näiteks uudisesse, et iga teine autojuht peab kiirusekaamera sähvatust häirivaks, ei saanud ma kuidagi mööda vaadata kirjutisest, mis oli pealkirjastatud järgmiselt: "Imbi Paju: oma riigi sõimamine tähendab reetmist".<br /><br />Kuna ma tean, et ajakirjanikel on selline ebameeldiv komme aeg-ajalt mõne isiku mõtetest kontekstiväliseid killukesi eksponeerimiseks näpata, siis otsustasin ma vähemalt diagonaalis sellise kurjakuulutava pealkirjaga lookese ka üle vaadata.<br /><br />Sest pealkiri oli niivõrd intrigeeriv. Seda enam, et kõike seda võis lugeda loo "Ligi kärpeähvardus jagab ringhäälingunõukogu eri leeridesse" kõrvalt. Jah, võimude kritiseerimine tänapäeval toob kaasa heal juhul sõrmega näitamise, kuid halval juhul lausa rahakoti kallale (Ligi ja ERR) mineku. Või siis süüdistab teid keegi imbi-nimeline riigireetmises.<br /><br />Kui olin Paju arvamuslugu, mis algselt oli pealkirjastatud kui "Kes kardab Imbi Paju?" natuke tudeerinud, sain aru, et teda tõeliselt häirib see, kui keegi meie riigikese kohta midagi halba ütleb. Mingitel segastel asjaoludel oli ta oma kirjutisse kaasanud ka Savisaare nime, kuid eks selline juba on see moetrend.<br /><br />Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu arvates on meie valitsus ja seega ka meie riik meid reetnud juba tunduvalt varem ja tunduvalt korralikumalt kui seda saakski teha mõni kibestunud ärimees, kes meie riiki "mõtetuks" nimetab. Sest me kõik ütleme aeg-ajalt koledaid asju ja isegi nendele, kelle kohta me seda tegelikult ei mõtle. Kuid see ei võta tükki küljest ja kõikides muudes riikides peale USA ja Põhja-Korea nimetatakse sellist asja kriitikaks. Kriitika? Tuleb meelde? Seesama asi, mida NLiidus ei olnud kuid mis Eesti Vabariigis pidi eksisteerima? <br /><br />Kuid selle asemel, et oma riiki kritiseerida, tuleb paju-suguste arvates neil nüüd lõuad pidada. Sest see kahjustab meie riigi mainet.<br /><br />Andke andeks. See on pööraselt naljakas. Eestis eirati eelmisel aastal korduvalt põhiseadust - tõsteti käibemaksu ilma ettevõtjaid hoiatamata, kärbiti ilma kohustusi vähendamata omavalitsuste tulubaasi ja samas valetati inimestele otse näkku, öeldes, et masu ei ole olemas. Ja kui ongi, siis on see kõik Savisaare süü. <br /><br />Inimestele valetatakse, et kõik kärped tehakse eurole ülemineku nimel. Tegelikult ei saa me eurole üleminukuks tõenäoliselt luba enne, kui meie majandus on stabiliseerunud. Sest hetkel ta seda pole, ta vabalangus on lihtsalt natuke aeglustunud. Ja kärpeid elukvaliteedi arvelt tehakse ikka selleks, et mingit moodi seda kõrbevat majandusillusiooni veel vee peal hoida.<br /><br />Eesti õiguskaitseorganid lekivad nagu sõel. Ei ole kuud, kui jälle mõni konfidentsiaalne infokilluke kellegi vestlustest kusagil Eesti Ekspressi veergudel ei ilmuks. Kuidas need materjalid sinna saavad, ei tea keegi. <br /><br />Ajakirjandus räägib pidevalt justiitsminister Langi lollidest ideedest ja sellest, kuidas meie kaitsepolitseinikud ainult valitud poliitikute "kuritegusid" uurivad. See on avalik saladus, et näiteks Reformierakonda või IRL-i kuuludes võid sa varastada ja valetada palju tahad, kuid näiteks Keskerakonnas olevad isikud ei tohi isegi midagi kahemõttelist kusagil öelda ilma, et nad kohtu alla läheksid. Küsige minu käest, mina tean. Sest tänaseks on prokuratuur mu elu pöördumatult rikkunud ja ma päris täpselt ei teagi, millega ma selle ära olen teeninud.<br /><br />See on reetmine. Ja kui keegi selle peale vihastab ja midagi sapist ütleb, siis ei saa selle peale kuidagi viltu vaadata. Veel vähem teda reeturiks kutsuda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2973089032724347481?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-39123298220438896942010-02-02T01:15:00.002+02:002010-02-02T01:21:52.432+02:00Mulle meeldib google. Ma ausalt öeldes ei kujutagi enam ette, milline oli elu enne suurepäraste internetis asetsevate otsingumootorite tekkimist. Kui kunagi (näiteks enne meie rikka riigi teket) tahtsid vaadata näiteks pilti Mercedes W124 kabrioletist, siis pidid sa kusagilt muretsema kapitalistlike kõrikõikajate poolt trükitud klanssplakati. Või siis lehitsema „Za ruljom“ väljaandeid niikaua, kuni sealt mõni uushitlerlaste järjekordne anastamisvanker lagedale ilmus. <br /><br />Enam aga mitte. Ja guugel annab päringule kohati päris omapäraseid tulemusi. Näiteks täna sattusin mersu kabrioleti kohta teavet otsides buduaari foorumisse. Jah, just. Tegelikult ka. Ja sellest hetkest algas minu tee uute teadmiste ja elutarkuse järele. <br /><br />Nimelt käis selle suurepärase foorumi ühes alateemas jutt selle ümber, millise autoga kellegi mees sõidab. Ja juhuslikult oli nimekirja eksinud ka „mersu cabrio“.<br /><br />Nii avastasingi ennast varsti uuest roosast maailmast, mis täis tõeliselt paeluvaid arutelusid teemadel nagu „ebausaldusväärsete küünetehnikute nimekiri“, „kas sinu mees valetab“ ja „kui pikk sa oled“. Viimane sai ruttu mu lemmikuks, sest seal kirjutab keegi foorumi liige sellest, kuidas ta poes kassajärjekorras seistes avastas, et on olemas rohkem kui üks inimene, kes tema 179 cm-pikkusest (175cm pikkus + 4cm kontsad, nagu aru sain) lühem on. Ja seejärel otsustaski neiu läbi viia teadusliku uurimistöö kaaskasutajate seas uurimaks välja, kas tõesti on maailmas olemas temast lühemaid kodanikke. Või oli leti taga kangastunud vaatepilt siiski vaid meelepete...<br /><br />Ülalmainitud teemat lugedes sai mulle nii mõnigi asi selgeks. Esiteks: Mina, kes ma olen „allameeterseitsmekümneüheksasentimeetrimees“, ei peaks kartma pikemaid inimesi, eriti naisterahvaid. Sest tundub, et nemad kardavad kõike, mis on madalam kui telefonipost. Ja teiseks: olen nüüdsest veendunud, et kõik need inimesed, kes komplekteerivad rõivapoodide riidelette, on 179 cm (koos kontsadega) pikkused ja külastavad aeg-ajalt buduaari foorumit. Sest kuidas seletada seda, et alla 175cm kasvule (mis on siis 179 ilma kontsadeta) ei õnnestu kauplustest isegi hea tahtmise ja tuustimise peale sageli vajalikku riideeset muretseda. Kuid nüüd on kõik arusaadav – „väikesi inimesi“, nagu neiu oma postituses kirjutab, pole lihtsalt olemas. Ja kui ongi, siis seisavad need tavaliselt tema ees kassajärjekorras ja kujutavad endast niivõrd marginaalset sihtrühma, et kindlasti ei tasu nende jaoks poodi mõnda püksipaari muretseda.<br /><br />Aga üldiselt on internet, google ja foorumid nagu Monty Pythoni nali – kunagi ei tea, milline tarkus sketši lõpus terendab. Nüüd siis tean, miks ma eelmisel nädalal uusi teksaseid ei leidnud.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-3912329822043889694?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-26749848882208468072010-01-25T23:42:00.001+02:002010-01-25T23:42:53.459+02:00Topeltmoraal Eestis pole enam midagi sellist, mille olemasolust avalikkusel aimu poleks. On olemas inimesed, kellel on lubatud kõik ja siis on olemas inimesed, kellele isegi hingamine pole lubatud. Lihtsalt sellepärast, et nad näevad maailma ja oma kodumaa tulevikuarenguid natuke teisiti. <br /><br />Nendele mõtetele tulin taaskord lugedes delfist, et rahandusminister Ligi ei näe Tartu laenusoovis midagi halba. Artikli leiab siit http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=28734759 . <br /><br />Oleme langenud tagasi muistse vabadusvõitluse eelsesse aega, kus hiidlased ei sallinud saarlasi ja saarlased ei sallinud mandriinimesi, kuna need lihtsalt olid natuke teistsugused. Nii näiteks on täna omavahel tülli pööranud riik ja omavalitsused ning lehest võime me lugeda, et on olemas head ja pahad omavalitsused. Näiteks on “pahad” linnad Tallinn ja Pärnu, kus teatavasti eksisteerivad rahalised probleemid. Pärnu on käpuli, seal on väljakuulutatud hädaolukord, tänavad on ülesküntud ja teekate kiirhinnaga leedukatele maha müüdud. Kindral Tooli-Toomas on keset kogu seda kaost saatnud oma bunkrist välja SOS-signaali, mis kutsub appi saneerimiskomisjoni Viisitamme kokkukeedetud suppi ära sööma.<br /><br />Tallinnas kurjuse rinne kahjuks püsib. Suur ja üleloomulike võimetega ninasarvik hoiab linna raudses haardes ja hüpnotiseeritud kodanikud ei saa enam arugi, kui pankrotti majandatud linnakassast viimased (laenatud) sendid uue musta E-klassi mersu liisimiseks lähevad. Ning Juhan Parts ja Mart Laar vaatavad kõike seda nukralt pealt, harjad peos. Ja aeg-agalt äigavad mopiga möödajalutavale Pihlile, kes koletise juures hüva tööotsa on saanud.<br /><br />Nende kahe linna kohta on valitsusest tulnud pidevat ja “konstruktiivset” kriitikat: Mõlemad olevat end lõhki laenanud ja ei rahandusministeerium ega Riigikogu majanduskomisjon saa aru, milliste pähklitega pidid need linnajuhid mõtlema, kes kuidagi muudmoodi ilma laenudeta ehitatud ja investeeritud ei saanud. Olgugi, et laenukoormus on seadusega lubatud piirides, näevad meie vaprad valitsuseametnikud ikka rikkumist. Sest peaaegu on samahästi kui tehtud. Ja laenuvõtmiseks (tahetagu selle laenuga finantseerida kasvõi europrojektide omaosalust) luba sellistele tohmanitele anda ei või.<br /><br />Ja siis on olemas Tartu. Tartu on ilus linn ja erinevalt Pärnust ja Tallinnast pole Tartul merd. Ja ehk on see põhjus, miks tartlased on targad ja valivad ikka ja jälle etteotsa just need kõige targemad. Tartu laenukoormus on peaaegu seadusega lubatud kriitilise piirini tõusnud, kuid rahandusministri arvates on kõik korras. Sest peaaegu pole ju veel tehtud tegu. Ja kui Tartu tahab 96 miljonit krooni laenu võtta, siis lasku aga käia – seal ju mõistusega inimesed.<br /><br />Rohkem polegi midagi vaja öelda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2674984888220846807?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-13234928943828487142010-01-20T15:21:00.005+02:002010-01-20T22:41:58.131+02:00Umbes nii võiks pealkirjastada kogu kära, mis puudutab minu ja Viisitamme nn. 13 palga temaatikat. Kolmeteistkümnes palk kõlab nagu kolmeteistkümnes reede, nagu kolmeteistkümnes kummitus või nagu kolmeteistkümnes neitsi, kelle ohverdamine verisel altaril toob kaasa kõigekurjema naasmise põrgust ja terve kuuemiljardilise inimkarjaga täidetud planeedi muutumise tasuta soome saunaks ehk siis põrguks.<br /><br />Ja seda on ta ka olnud. Antud teemal on sõna võtnud mitmed ajakirjanikud - ja kui Kadri Jakobsonile võib ta rumalad küsimused andeks anda (mis sellest madalama astme kirjatsurast, kes põhiliselt tindi asemel muda kasutab, ikka tahta), siis Pärnu Postimehe ajakirjaniku Teet Roosaare (kes on kahtlemata intelligentne inimene) märkus, et Saare ja Viisitamme 13nda palga "väljavõtmine" oli ebaeetiline, tekitas juba natuke hämmeldust.<br /><br />Sest vaadake, seesama palgalisa oli ettenähtud kõigile Pärnu LV teenistujatale. Seda said ametnikud kõikides osakondades ja kõikides teenistustes. Ja selle said kätte ka reformierakondlased Jane Mets ja Peeter Saunpere, kes oma puhkused vormistasid samuti 2009. aasta jooksul.<br /><br />Süüdistada kedagi selles, et ta otsustas puhata suve asemel talvel ja et tänu sellele kanti talle üle ka kõikide nõuete kohaselt puhkuse juurde kuuluv kompensatsioon on sama, mis lüüa oma eelkooliealist last selle eest, et too frikadellid supisöömise alguses nahka pistis.<br /><br />Kui ma oleksin tahtnud olla tõbras, siis oleksin ma puhkusele läinud peale 1. novembrit 2009. Sest teadupärast ei saanud ju Tooli-Tom ametisse astuda kuna vastav seadusesäte polnud veel jõustunud. Minul aga algas viies tööaasta LV-s ja vastavalt kehtivatele regulatsioonidele oleksin ma võinud lahkuva ja klobidasaanud poliitikuna minna puhkusele ja saada selle eest veel ühe kompensatsiooni täispalga ulatuses. Isegi üks koalitsiooni liige (seekord siiski mitte Jane Mets, kes muidu finantsasjades nutikas on) puhkusevõtmist ka soovitas. Sest mäletatavasti lahkus eelmine linnavalitsus töölt ilma igasuguse lahkumiskompensatsioonita.<br /><br />Tegelikult olen ma peksmisega harjunud. Näiteks olen ma kommentaaridest lugenud, et minu puhul on tegu kaugõppes raamatukogunduse lõpetanud eluvõõra ajukääbikuga. Olgugi, et ma õppisin infoteadust riigieelarvelises kohal, mille sain ma oma keskkooli lõpueksamite ja sisseastumiskatsete tulemusel, olles esimese viieteistkümne seas 450st kandideerinust. Lihtsalt oma lõputöö kaitsesin peale nominaalaega. Igaljuhul soovin idioodile, kes PP kommentaaridesse pidevalt minu kohta totrusi kirjutab, edu. Või OK, tegelikult ma soovin, et ta libedaga oma nina lõhki kukuks. Mis ei ole tänase linnavalitsuse teedehoolduse juures sugugi võimatu. Olgem siiski ausad ja nimetagem asju õigete nimedega.<br /><br />Viimasel korral ajas seda kolmeteistkümnenda palga jama ei keegi muu Pärnu endine linnavolikogu liige ja õppejõud Valter Parve. Aga mis seal ikka teha, Parvele võib sellise avalduse muidugi andeks anda. Neljaaastase volikogu töö ajal tuli sealt hullemaidki "geniaalsusi". Kuid siiski oli see piisav, et seda teemat oma blogis lahata viitsisin.<br /><br />Nii et lapsed, sööge frikadelle ikka õigel ajal, muidu tuleb Kadri Jakobson ja kirjutab teist halvasti!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-1323492894382848714?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-7689444060591273682010-01-12T15:23:00.005+02:002010-01-13T00:15:56.132+02:00Käesolevate jõulupühade ajal kinkis mu väga hea sõber mulle kaks raamatut ja pudeli head Larseni konjakit. Kui välja jätta tõsiasi, et ta oma kingitustega rikkus meie kunagist pühalikult kinnitatud kokkulepet (ärme üksteisele kinke tee), siis on siinpuhul tegu tõelise kingitusega vaimutoidu vallast - nii raamatut lugedes kui konjakit juues on võimalik üpriski huvitavatele mõtetele tulla. <br /><br />Üks kahest raamatust on alguse ja lõpu (ning tõenäoliselt seega ka keskosa) saanud Jeremy Clarksoni sulest (ehkki ma usun, et tegelikkuses siiski PC mõnest tekstitöötlusprogrammist) ja kannab tõlgituna nime "No tule taevas appi!" Ei, Clarkson pole tõenäoliselt kuulnud ei meie lahkunud ekspresidendist ega praegusest Eesti kraaviajamise esijüngrist Andrus Ansipist. Tegelikult karjatas meile põhiliselt autoteemalisest meelelahutussaatest tuttav pikk inglane "for crying out loud", kuid tõenäoliselt oleks otsetõlge "kõvasti väljanutmise eest" tundunud väikese Balti riigi kodanikele natuke veider.<br /><br />Igaljuhul. Mulle meeldib Clarkson. Seda hoolimata sellest, et mina talle ei meeldiks. Sest ma olen lühikest kasvu, keskkonnateadlik ja sõidan hetkel väikese Hyundaiga. Ja lisaks sellele olen ma figureerinud kohalikus poliitikas. Ja poliitikud meeldivad Suur-Britannia ühele arvamusliidrile samapalju kui teleprogramm, mis koosneb surnud jääkarudest ja kukkuvatest pingviinidest jutustavatest saadetest.<br /><br />Igaljuhul leiab raamatust mitmeid humoorikaid tsitaate. Küllap on tõlkes nii mõndagi kaduma läinud, kuid igaljuhul on tõlkija teinud kõik, et inglaslikust huumorist võimalikult palju alles jääks. Ja kui lugeda Jeremy arvamusi välismaalastest ja erinevatest avaliku elu tegelastest (kes meile kui EV kui elanikele muidugi suhteliselt tundmatud on), siis saan ma aru ka oma soomlasest sõbrast, kes peab britte ennasttäis siidikäppadeks ja kes tõenäoliselt võimaluse tekkides mõnda saareriigi elanikku ka füüsiliselt oma arvamusega tuttavaks teeb.<br /><br />Igaljuhul pälvis muuhulgas minu muige üks arheoloogiliste leidude tähtsusest kõnelev peatükk ("Uskumatu, mida kõike võib Aafrikast üles kaevata"), kust võib leida järgmised read: "Aastate jooksul on surnud päris palju inimesi, nii et miks imestame, kui me leiame mõne luu? Ühe sellise väljakaevamine on umbes sama kui leida taevast mõni täht või kohalikust poliitikast mõni idioot."<br /><br />Kuldsed read. Sest tähti on taevas palju ja peale hr. Kosenkraniusele esitatud arupärimise vastuse läbilugemist ja tänase Pärnu rahanduse abilinnapea kommentaariga tutvumist Postimehe online-veebilehel linna sanatooriumite müügi teemal tuleb tõdeda, et Pärnu kohaliku poliitika taevas on selliseid tähti palju ja nende silmipimestavat valgust küllaga.<br /><br />Igaljuhul on Pärnu uued valitsejad jõudmas seisukohale, et linna omanduses olevate sanatooriumite müüki tuleb tugevalt kaaluda. Mis on õige. Kõiki asju tuleb kaaluda. Ka enesetappu tuleb mõnikord kaaluda, omaette küsimus muidugi on, kui tõsiselt. <br /><br />Aga mitte "kaalumine" pole siinjuhul tähesära peamine komponent. Minu, kui võiks öelda natukene vasakpoolse silmavaatega ilmakodaniku tähelepanu pälvis hoopiski väide, nagu oleks linna omanduses olevate ettevõtete eksisteerimine ausa konkurentsi põhimõtte vastane. Kuid andkem sõna Postimehe ajakirjanikule endale, kes omakorda andis sõna abilinnapea Akkermanile:<br /><em>"Akkermanni sõnul on sanatooriumid linna ühed suuremad varad. Pealegi ei ole abilinnapea hinnangul linnal eetiline konkureerida oma ettevõtjatega.<br /><br />Abilinnapea jutu järgi ei ole linna sanatooriumidelt siiani nõutud omanikutulu väljamaksmist ja nad on saanud tegutseda vähekasumlikult ehk müüa madalamate hindadega või toota suuremate kuludega.<br /><br />"Nii üks kui teine on eraturul konkurentsi kahjustavad tegevused. Põhimõtteliselt pole avaliku sektori poolt konkurentsi kahjustamine ei eetiline ega makromajanduslikult õige," lisas Akkermann."</em><br />Püha müristus! Tuleb välja, et madalama hinna küsimine mõne teenuse eest, eriti kui seda teeb munitsipaalomandis olev ettevõte, on konkurentsi kahjustav tegevus! Sellisest loogikast tulenevalt peaks Eestist kõikvõimaliku ettevõtluse üldse likvideerima, kuna nii mõnigi teenus võib meil olla odavam kui mõnes teises Euroopa riigis ja sellest tulenevalt kulutab mõni ihne EL-i passiga tegelane oma eurosid oma kodumaa asemel hoopiski siin, Ida-Euroopa odavas slummis. Ja tänu sellele peab mõni eurooplasest ettevõtja oma S-klassi Mercedesele tellima lisavarustusse ühe Hiinas toodetud elektroonilise lisavidina vähem. Ja see oleks juba igasuguseid eetikapiire ületav või lausa ma ütleks räigelt ületav rikkumine.<br /><br />Igaljuhul mina tarku inimesi usaldan. Ehk homsest alates lõpetan ma igasuguse allahinnatud kauba ostmise, kuna see võib vähendada kellegi kasumit. Samas ei tea ma enam, millist ja kelle poolt toodetud kaupa tarbida. Sest ma ei tahaks eetikareegleid ega ausat konkurentsi kuidagi rikkuda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-768944406059127368?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-67356322904978957132010-01-04T21:05:00.002+02:002010-01-04T21:38:53.622+02:00Või peaks selle kulunud, ent igal aastal värskena mõjuva fraasi hoopiski küsimärgiga pealkirjastama? Sest vaadakem ringi - majanduslangus (also known as MASU) ei näita kusagilt otsast taandumise märke, euronimelise messia tulek pole endiselt veel kindel (mis tähendab, et ettekääne kodaniku kiusamiseks "suurema eesmärgi" nimel on endiselt olemas) ja kasvav töötute arv tingib ka käesoleval aastal kindlasti nii riigi kui kohalike omavalitsuste tulubaasi vähenemise ja avaldub kodaniku jaoks eelkõige mõne valusa kärpe või siis lisandunud maksuna. Sest ega meie rumalavõitu valitsus loll ei ole - kui pole tulu, tuleb maksustada tarbimist. Sest tarbivad ju kõik. Isegi need, kes midagi ei teeni. Vastasel juhul ootab teadagi mis.<br /><br />Lisaks ootab kallist Pärnu linna ees saneerimiskomisjon. Või vähemalt nii lugesin lehest. Ja süüdi selles võiks olla, peab olema ja ongi loomulikult eelmine valitsus. Jah, tahaksin siiski uskuda, et midagigi head jäi perioodi 2005-2009, kuid eneselegi ootamatult avastasin, et isegi Pärnu aasta tegu 2009 ei valminud mitte linnavalitsuse, vaid hoopiski Enn Halliku eestvõttel. Mis siis, et tegelikkuses võeti spordihalli ehitamine päevakorda endise linnapea Viisitamme eestvõttel. <br /><br />Aga see selleks. Tegelikult tundub mulle Kivimägi abipalve valitsusele siiski rohkem näitlemisega. Teate ju küll - nagu jalgpallis. Mängiga saab kerge müksu ja siis lahistab nuttu ja vinguda niikaua, kuni kohtunik ehmunud oponendile kollase kaardi sõjaka liigutusega pea kohale lükkab. Sest näitleja silmist peegelduv meeleheide "näe, mis minuga tehti", lausa kutsub kedagi hurjutama.<br /><br />Kivimägi abipalve tundub just sellisena. Praegune linnavalitsus võib endale lubada kõike - võib kärpida ja sootuks kustutada sotsiaaltoetusi, võib halastamatult halada ja hädaldada ning lõpuks visata valija poolt antud ohjad sajatuste saatel kohevasse lumme, kust Kiisler ja Ligi need enda kätte võtavad. Ja seega hakkab Pärnut juhtima Reformierakondlik valitsus. See, mis asub Toompeal. <br /><br />Samas - tuletame endale meelde mõned tõsiasjad Pärnu rahaasjade kohta. Näiteks: 2007. aasta lõpetas Pärnu 127-miljonilise miinusega, kuna linnavaramüügiplaan (koostajad/vastutajad IRList). 2008. aasta lõpetas Pärnu mõnemiljonilise plussiga ning 2009. aasta kevadel võttis Toompeal istuv valitsus Pärnult u. poolsada miljonit krooni, mis kajastus ka eelmise aasta laekumata tuluna. Linnavalitsus oli negatiivse lisaeelarvega kärpinud 80 miljonit krooni ja lisa 50-t ei ei olnud enam võimalik teha, kuna riigipoolne kärbe tehti poole eelarveaasta pealt ja nii mitmedki toetuses-arved olid selleks ajaks juba makstud.<br /><br />Kivimägi soov lisaks volikogu kohale loobuda ka linnapea kohast (sest saneerimiskomisjoni saabudes muutub linnapea koos linnavalitsusega otsustusvõimetuks topiseks) on kahtlemata valija petmine. Ja paluda käpukil olles uhkelt seisvatelt riigiisadelt, kes röövisid Pärnult osa tema tulubaasist, rahalist abi, andes vastu omavalitsuse otsustusõiguse, on loobumine. Äraandmine. Pettus. Sest Tooli-Toomase valijad ei valinud ei Reformierakonda, ei IRL-i, ei Sotsiaaldemokraate, ei Keskerakonda ega ühtegi teist parteid. Ja sellest hoolimata kutsub ennast "parteituks linnapeaks" tituleeriv messias appi riigivalitsust, mis ometigi koosneb erakondadesse kuuluvatest poliitikutest. Kas sellist "parteitut juhtimist" inimesed tahtsidki? Vaevalt. Seda enam, et sellise jõhkrusega, millega juhib linna Tooli-Toomase koalitsioon (vaadakem näiteks seda, mis on juhtunud Pärnu sotsiaaltoetustega), on kindlasti võimalik ise hakkama saada. <br /><br />Aga loodame, et aasta tuleb siiski hea. Seega - head uut aastat! Hüüumärgiga...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-6735632290497895713?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-51980460811631329192009-12-04T00:04:00.003+02:002009-12-04T00:36:19.281+02:00Tundub et Pärnu Postimehe mõnede suleseppade jõud ei taha kuidagi raugeda - mida aeg edasi, seda rohkem on kõikides asjades süüdi endine linnavõim. Aga eks sellest saa omamoodi arugi - olgu, et näiteks Kalev Vilgatsi ja Kaupo Meieli kriitikanoolte rahe tuleneb tõenäoliselt siiski pigem keskerakonnavihast kui millestki muust, on ju nende jutus oma loogika sees - eks tänased probleemid ole ju ikka oma juurtega eilsest pärit. Olgugi, et praegu aetakse eelmise koalitsiooni ühe osapoole kaela ka tegusid, milles Keskerakond kuidagi süüdi ei ole. Ei oleks (ega pidanukski olema) ju kuidagi saanud valmis olla selleks, et riik meile tulubaasi vähendamise näol noa selga lööb. Just niipalju, kui riik võttis Pärnult ära oma eelarve näilise tasakaalu saavutamise nimel, jääb ka käesoleva aasta eelarve täitumisest puudu. Ja paraku jäävad riigi poolt kehtestatud uued põhimõtted kehtima ka edaspidi ja seetõttu tulebki järgmise aasta eelarve planeerimisel sellevõrra väiksemate tuludega arvestada. Tulude vähenemises pole seega süüdi mitte eelmine linnavalitsus, vaid põhimõtted kohaliku omavalitsuse tulubaasi koostamisel. <br />Ning paljuleierdatud laenuraha eest tehti investeeringuid lausa kahes koalitsioonis, kus olid sees mõlemad tänased Pärnu koalitsioonierakonnad - IRL ja Reformierakond. Seega oli tegu vajalike asjadega, mida toetasid KÕIK suuremad poliitilised jõud Pärnus.<br /><br />Omapärane on aga see, et oma järjekordses kirjutises "Pääsesime hullemast" leiab Kaupo Meiel, et õnneks ei pääsenud Viisitamm uuesti võimu juurde - muidu ähvardanuks pärnakaid müügi-, paadi ja lugupeetud arvamustoimetaja arvates lausa habememakski. <br /><br />Nii näiteks olin 2006. aastal müügimaksu kehtestamise arutelu juures ja juba tollal leidis siis Pärnut juhtiv koalitsioon, et müügimaks Pärnu oludes ei toimi. Ausalt öeldes jääb arusaamatuks, kust võtab ajakirjanik õiguse süüdistada Pärnu Keskerakonda tegudes, mida me tema arvates oleksime võinud tulevikus ehk korda saata. <br /><br />Ja mupo laialisaatmist kui Meieli näidet "mõistlikust tegutsemisest" ma küll kuidagi toetada ei saa - tegu on lihtsalt ümberstruktureerimisega, mille tulemusel langeb üksuse töökvaliteet. Sest ka praegune koalitsioon on aru saanud mupo vajalikkusest, lihtsalt nime kui sellist püütakse kaotada. Ja sellega olekski pidanud tegelikult piirduma, kuna mingisuguse teenistuse moodustamine majandusosakonna koosseisu ei ole mõistlik lahendus. Tegu on pooliku variandiga, mis kulusid nõuab endiselt, kuid mille efektiivsus on eraldiseisva osakonna omast väiksem.<br /><br />Ja Meieli teooria, et mupot oli vaja Viisitammele, Saarele ja Kollale on lausa totter. Kohtusin oma ametisoleku aja jooksul mitme kodanikuga, kes olid mupo poolt tehtud trahvi peale (olgugi, et trahvimäär oli rikkumist arvestades madal) endast väljas ja kes süüdlasena ei näinud mitte ennast ega ka mitte isegi trahvi teinud inspektorit, vaid mind. Ehk seega kindlasti pole trahvivat üksust vaja ühelegi poliitikule, kuna päid silitada ja säravaid hambaid välgutada on palju lihtsam. Ja sellega ei pahanda kedagi.<br /><br />Igaljuhul võiks Pärnu Postimehe arvamustoimetus oma palga välja teenida vahelduseks millegi muu kui eelmise linnavalitsuse kirumisega. Saan aru, et see teile meeldib, kuid te olete siiski ajakirjanikud, mitte katkised plaadimängijad.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-5198046081163132919?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-23249571753562055312009-11-28T13:58:00.002+02:002009-11-28T14:45:46.382+02:00Ei läinudki kaua aega, kui pärnakate messias, Tooli-Toomas, pidi kokku puutuma keerulise lepingute maailmaga. Maailmaga, kus leidub palju trükipaberit ja -tinti, kuid kus elutseb ka muud palju keerulisemat. Näiteks nagu seda on ärisaladus ja mõnikord ka soov, mis sõnastatud ridade vahele.<br /><br />Just seda viimast ettekäändeks tuues väidabki Kivimägi, et Järvesalu ja Taastusravikeskus Estonia vahelist lepingut ei ole tulenevalt ärisaladuse olemasolust võimalik avalikustada. Teoreetiliselt on see võimalik - lepingus võib leiduda ärisaladust sisaldavaid sätteid. Konkurentsiseadus § 63 defineerib ärisaladuse mõiste alljärgnevalt: "Ärisaladuseks loetakse niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada, eelkõige oskusteavet puudutav tehniline ja finantsteave ning teave kulude hindamise metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside, tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta."<br /><br />Ärisaladuseks peetakse seega väga kitsat teavet, mis on konkreetselt seotud äritegevuse selle osaga, mis avalikkusele kuidagi näha ei ole. Usutavasti saab avalikult kättesaadavat Estonia majandusaasta aruannet lugedes märksa targemaks kui ettevõtte juhi teenistuslepingut tudeerides. Ehk millist saladust ikkagi Järvesalu leping sisaldab, jääb arusaamatuks.<br /><br />Tõenäoliselt maksti lahkuvale juhatajale hüvitist ikkagi seetõttu, et selline oli nõukogu (või konkreetse nõukogu liikme?) tahe. Kummaline on küll kogu selles asjas, et nõukogu esimees mitte ainult ei teadnud sellisest otsusest, vaid oli sellele lausa niivõrd vastu, et astus tagatipuks Reformierakonnast välja. Kõod võib ju nimetada igasuguste nimedega (nagu tegelikult kõiki inimesi, kaasaarvatud siinkirjutajat), kuid tema lahkumisavaldus räägib siiski tema eriarvamuse tugevusest. <br /><br />Omaette küsimus on, miks oli Järvesalust üldse vaja lahti saada. Tegelikult (teoorias vähemalt, ideaalses maailmas, õigusriigis ehk seal, kus me tegelikkuses ei ela) peaks kohus kõigepealt Järvesalu süü või süütuse ära otsustama. Sest tänases vildakas Eestis pole prokuröril ja punase tagumiga loomaaiapärdikul suurt vahet – mõlemad loobivad ilma ühegi süümepiinata pahaaimamatuid kodanikke oma haisvate pabulatega. Tõsi, pärdiku poolt heidetu tuleb kaunis kerge vaevaga maha, kuid prokuröri poolt heidetu mahapesemiseks läheb teinekord sadu tuhandeid kroone ja päris maha lehkav märgikene ikkagi ei tule.<br /><br />Siinkohal võib vaid tõdeda, et üle viie tuhande pärnaka usaldushääle pälvinud Kivimägi täidab antud juhul Reformierakonna tankisti rolli – endise Estonia nõukogu liikme Johannes Kassi andmetel olevat käsk Järvesalule just selline maksta tulnud just esiorav Jane Metsalt. Viimane on Estonia-mängus mänginud justkui kaksikmängu – enne valimisi kõrvaldas nõukogu (kuhu kuulusid Reformierakonna Pärnu piirkonna esimees Mets ja toonane volikogu esimees reformierakondlane Kõo ning Reformierakonna toonane aseesimees Lebedev) avaliku žestiga ametist Järvesalu, andes talle asjade üleandmiseks u. kuu aega. Oma poissi ei tahetud ametist küll ilma hüvitiseta vabastada, kuid kuidas saab üks erakond (eriti veel selline nahkahoidev nagu seda on oravapartei) endale enne valimisi midagi taolist lubada? Seega jäetigi hüvitise maksmine meelega peale valimisi, kuna siis on jälle neli aastat aega et tehtut siluda.<br /><br />Ja nüüd ongi Tooli-Toomas raske olukorraga silmitsi – rahvas ootab temalt tegusid, kuid kuidas neid teha? Kuidas öelda, et koalitsioonipartner skeemitas? Kuidas kutsuda korrale Metsa, kes tõenäoliselt omab Toomase jaoks tänu oma teadmistebaasile ja poliitilisele kogemusele (mida suuradministraator Kivimägil ei ole) vägagi olulist tähtsust? Õnneks on toolimehel alati ühest taskust võtta vabandus ärisaladuse näol ja teises taskus leidub plaat, mille ta juba enne valimisi valmis lindistas ja mida ta rohkem ette mängib kui diskor, kes oma vinüülikogu on koju unustanud ja ainult ühe plaadi toel terve peo läbi peab vedama. Ja selleks plaadiks on vana hea „see supp on ikka Viisitamme ja Co kokku keedetud,” mis hoolimata oma käiamiste arvust ikka ja jälle helehäälselt grammofonist vastu kriiskab.<br />Ja nii lühidalt ongi – Järvesalule „anti suusad” enne valimisi, kuna selline tegu võinuks valijaid juurde tuua. Nüüd on valimised läbi, nüüd pole vaja enam maski kanda. Ja Kivimägi avastab, et peale mööbli ümberpaigutamise on linnavalitsuse töös ja poliitikas veel palju raskeid tahke...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-2324957175356205531?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-40245649879160123342009-11-23T21:03:00.007+02:002009-11-23T21:34:27.608+02:00<a href="http://3.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/SwrjSq1ctPI/AAAAAAAAADA/3N8TgAno-0M/s1600/07-minister.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 225px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/SwrjSq1ctPI/AAAAAAAAADA/3N8TgAno-0M/s400/07-minister.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5407384212487320818" /></a><br /><br />Lugesin täna Delfist meie peaminister Ansipi ütlust, mille kohaselt on “Eesti valitsuse rahanduspoliitiline eesmärk minna esimesel võimalusel üle eurole ning kuni selleni hoida meie kroon kindlana”. Samuti lugesin, et peaministri sõnade kohaselt täidab Eesti eurole üleminekuks vajaliku Maastrichti inflatsioonikriteeriumi eeldatavalt juba sel kuul. Ka vahetuskursi stabiilsuse ja valitsussektori võlakoormusega meie riigi ühe suurima kuldsuu arvates Eestil probleeme ei tule. "Tunnistagem, et neid riike, kellel oleks võimalik üritada täita järgmisel aastal Maastrichti kriteeriume, polegi rohkem kui Eesti,” kelkis meie valitsuse juhtoinas enesekindlalt.<br /><br />Jah, selle kohta ma tahaksin öelda samamoodi nagu ütles vesiste silmadega David Duchovny seriaalis salatoimikud - "I want to believe."<br /><br />Kuid kahjuks, mitte eriti. Majanduse jahtumine on ülekuumenenud majanduse tingimustes muidugi teretulnud nähtus ja omab samasugust mõju nagu palaviku langemine haigele organismile. Kuid samas tuleb vaadata, et palaviku langemisest ei saaks alajahtumine, mis paratamatult viib surmani.<br /><br />Eesti praegune olukord, kus töötude arv suureneb ning riik üritab laekumata maksutulu kompenseerida omavalitsuste rahakoti tühjendamise ning tarbimispõhiste maksude tõstmisega, ei anna küll põhjust rahuloluks. Kuigi just tarbimispõhiste maksude tõstmises peitub omamoodi geniaalsus - tulumaksu saab küsida siis, kui inimesel on tulu. Ja seda jääb majanduslanguse ajal aina vähemaks. Kuid tarbima peab ka see, kellel tulu pole - ka töötu inimene peab teatud kogustes tarbima neidsamu teenuseid, mida töötegijagi. Sest koondamisteade ei anna inimesele veel oskust riputada oma hambad varna...<br /><br />Huvitav, millal (ja kas üldse) võtavad meie parempoolsed vaevaks tunnistada üles, et nende poolt juurutatud majandusmudel on teinud Eestist impotentsuse käes vaevleva huumoririigi, kus suuri probleeme varjatakse pseudoküsimuste tähtsustamise ja poliitiliste konkurentide süüdistamisega.<br /><br />Ja meie aina kiitusi pilduv valitsus ja truult takkakiitev ajakirjandus meenutavad mulle Husseini teabeministrit, kes hoolimata langevatest mürskudest tõdes pressikonverentsidel ikka, et tegelikult on kõik hästi.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-4024564987916012334?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-82494181101827237852009-11-21T15:49:00.005+02:002009-11-21T16:17:57.740+02:00<a href="http://3.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Swf2j__uy0I/AAAAAAAAAC4/fzBuHPvtKUI/s1600/TooliTom.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 124px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Swf2j__uy0I/AAAAAAAAAC4/fzBuHPvtKUI/s200/TooliTom.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5406560976016165698" /></a><br />Esmamulje inimesest pole alati päris adekvaatne, kuigi rahvatarkus väidab vastupidist. Kuid pahatihti on nii, et kohtamisele mersu ja suure naeratusega saabuv vallaline kena välimusega noormees osutub töötuks kolme lapse isaks, kes naabrimehe auto pidi pesulasse viima.<br /><br />Sama asi kehtib kõikjal - alati pole kuld see mis hiilgab. Ja alati ei ole pealtnäha ausad inimesed kuigi ausad ja mõistlikud kodanikud lähemal uurimisel kuigi mõistlikud.<br /><br />Lugesin täna PP-st artiklit <a href="http://www.parnupostimees.ee/?id=191059">http://www.parnupostimees.ee/?id=191059</a> , kus räägiti sellest, kuidas Pärnu linnapea Kivimägi palehigis tegeleb sellega, et Viisitamm kabinetis olev tool volikogu esimehele saata ja samas endale maavalitsusest enda tool järele tellida. Njah, ma saan aru, et Kivimägi mingil põhjusel Viisitamme silmaotsaski ei seedi, kuid... Kas see pole pisut ülepingutatud? Ja soov "koondada" endise linnapea kuulsaks saanu karu, on vel totram: Tegu on mitmeid linnapäid ülelanud Otepää delegatsiooni kingitusega, kes lihtalt juhuslikult praegu Pärnu Linnavolikogu Keskferakonna fraktsiooni esimehega ühele pildile sattus.<br /><br />Ma palun sind Toomas - ära koonda kõiki neid ametnikke, kes Viisitammele kunagi tere on öelnud! Pärnakad valisid Sind selleks, et juhiksid nende linna oskuslikult. Ära peta neid, lepi sulle antud inimeste, mööbli, maja ja linnaga. <br /><br />Aga minu jaoks on praegune Pärnu linnapea edaspidi Tooli-Toomas:)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-8249418110182723785?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-10189937789808242002009-11-14T00:06:00.003+02:002009-11-14T00:08:30.959+02:00Meediast leiab viimasel ajal päris humoorikat lugemist – näiteks olevat meie linnapea soovinud maksta Pärnu linna tasumata arveid, kuid rahandusosakonna ametnikud ei olnud sellega nõus. Sama teemaga seoses oli Pärnu Postimehe online´s ka pealkiri „Viisitamm põletab Pärnus sildu“, mille lähemal uurimisel selgus küll, et Pärnu sillad on kõik olemas ja hea tervise juures. Ning et Viisitamm siiski enne ametist lahkumist ei kavatse lõhkuda ei ühtegi silda, teed ega isegi mitte äärekivi. <br /><br />Oma kabinetis töötades olen mõnel korral tundnud, et ma ei ole üksi. Peale eelmise aasta oktoobrit olin juba targem ning mõistsin, et koos minuga istuvad Suur-Sepa 16 asetsevas linnavalitsuses ka lutikad. KAPO lutikad.<br /><br />Kuid kus putukaid-satikaid, seal ka linde. Näiteks kirjutab Kaja Must oma lakoonilises soperdiselaadses üllitises „Linnavalitsus lahkub - laga taga!“ sellest, et Pärnu linnavõimu juurest on langenud rändlinnud. Ja et üks rändlind olevat linnapea nimekaim ning kandvat samuti nime Mart Viisitamm.<br /><br />Ei ole ise küll ühtegi rändlindu näinud, kuid ju olid nad peidetud. Samamoodi, nagu meie uhke ja absoluutselt kallutamatu uurimisorgani KAPO lutikadki.<br /><br />Aga et rändlinnud lahkuvad, on loogiline. Sest lahkuvad koos meiega ka ju lutikad – näiteks pole mõtet pealt kuulata ega jälitada minu head kolleegi Jane Metsa – ta lihtsalt on oma oravlikkuses niivõrd aus ja õiglane. Samamoodi ka uueks linnapeaks saav Toomas Kivimägi, kes küll vana avaliku teenistuse seaduse redaktsiooni ei tohtinud linnapeaks saada, kuid kes osavalt kuluaarides nahistades endale siiski sobiliku redaktsiooni välja kauples.<br /><br />Ja ausad on kindlasti ka Romek Kosenkranius ja Annely Akermann, sest Port Arturi kaubakeskusega on seotud ainult õiglased ja heategevust viljelevad inimesed.<br /><br />Aga sellised need rändlinnud juba on – kord lendavad ära, kord jälle tagasi. Kui Keskerakond taas Pärnut arendama pääseb, siis tulevad ka lutikad ka rändlinnud tagasi. Küll „erapooletud“ uurimisorganid selle eest hoolitsevad.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-1018993778980824200?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-70975355656840317262009-10-16T21:18:00.005+03:002009-10-17T08:07:45.657+03:00<a href="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Sti6BFsrK0I/AAAAAAAAACw/Uf8aNcMtQbw/s1600-h/Karikatuur.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Sti6BFsrK0I/AAAAAAAAACw/Uf8aNcMtQbw/s200/Karikatuur.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393265081648360258" /></a><br />Täna on reede, 16. oktoober. Selles poleks midagi erilist, kui tegi oleks mõne teise aasta või mõne teise koha või mõne teise isikuga. Ent mulle, Pärnu Linnavolikogusse pürgijale nr. 291, oli tänane päev naljapäev.<br /><br />Näiteks maandus minu postkastis täna värviline A4, mille pealkirja silmitsedes tabas mind nostalgiline äratundmisrõõm – üllitis, mida kaunistasid kuue moondunud tegelase näod, kandis ka minu kodus kunagi ammu suuretoa laual seisnud ajakirja “Pikker” nime. Ja omamoodi naljakas ta oli: näiteks kirjutati selles huumoriväljaandes, et PAUH-i ehitati neli aastat (tegelikult läks autonoomse hoiatussüsteemi valmimiseks u. kaks aastat) ning et KE olevat Peedole kinkinud “uuele sõbrale Peedole” 20 miljonit linna raha. Kust selline mõte ja kust selline summa – ei tea. Samamoodi kirjutatakse, et Reformierakond on aidanud neli aastat Keskerakonnal Pärnut valitseda. Mis siis, et esimeses koalitsioonis (kust ka paljud tänased probleemid pärit on), mis kestis 2007. aasta 14. veebruarini, oli teiseks osapooleks Reformierakonna asemel IRL. <br /><br />Pärleid oli seal veelgi ja kuigi mind liigutas väga, et keegi oli tõsiselt vaeva näinud ja esimest korda joonistati minust karikatuur, viitasid piltide kõrval olevad tekstid eelkõige asjatundmatusele ja sellele, et lendlehe väljaandjal puudub igasugune ettekujutus linnas toimuvast. Ja muidugi arusaamatuks jääb viimane lause - “ära unusta – kus elab Mart Helme!”<br /><br />Mismoodi ma saan unustada asja, mida ma isegi ei tea? Ja miks ma üldse peaksin teadma, kus ta elab? Milleks? Kas ma pean talle kirja saatma, talle piima viima või ta kodu ees igapäevaselt vahti pidama? Minu andmetel Mart Helme ei kandideeri praegustel valimistel. Vähemalt Pärnus mitte.<br /><br />Teatud mõttes saan ma noorest poliitikahuviliselt Martin Helmest aru – tema isa kahtlemata on tegija ja mehel, kes poliitikas midagi suurt saavutanud pole, on muidugi vajadus tunnustust pälvida. Isegi siis, kui selleks pole muud võimalust kui viidata tuntud esivanematele.<br /><br />Samas – mida arvaks valija, kui me kõik teeks nii? Näiteks võiksin ma kirjutada: “ja ära unusta – kes on Simmo Saare poeg!” Sest ta pole veel kuu aegagi vana ja tänu sellele ei suudaks vist isegi “Pikker´i” taoline paber talle ühtegi pattu pähe määrida. Samamoodi võiksin ma viidata oma isale, emale, vanavanematele ja rõhutada selliseid fakte nagu “ära unusta – millist palitut kandis minu vanaema” vms. <br /><br />Aga olgu, omamoodi toredad need karikatuurid ju olid ja ma usun, et kindlasti mõni kodanik saab neid vaadates isegi naerda. Olgu, et faktivigu leidub lehekeses küllaga.<br /><br />Teine humoorikas asi tänases päevas oli Ahti Kõo artikkel “Kõik, mis valid, valid endale.” Peab tunnistama, et mõni võrdlus oli volikogu esimehel päris hea ja muret, et mõni volikogu liige liigselt vaenu levitab, jagan minagi. Pole minagi aru saanud inimeste soovist kedagi mitte teretada või igal sammul halvasti öelda – oleme selle jaoks liialt väike rahvas. Poliitilised erimeeldused on olulised, kuid kahjuks on tänases Eestis levinud tendents, kus eriarvamused kodukorralduslikes tavaküsimustes võivad valla päästa pea kodusõja – see, kellele allub meedia, ründab oma kanalite kaudu; see, kellele alluvad jõustruktuurid, fabritseerib süüdistusi ja rikub oma kaasmaalaste elusid vaid seetõttu, et neil “vale” erakonna rinnamärk on. <br /><br />Kas tõesti oleme unustanud, et kõik me allume ühele ja samale lipule, ühele ja samale põhiseadusele ja et me kõik peaksime võitlema ühiselt selle eest, et meie koduriik ja kodulinn õitseksid. Mitte aga valetama, represseerima ning räpaste vahenditega oponente mängust kõrvaldama.<br /><br />Aga ju näitab mõnede volinike soov mitte viisakalt käituda just seda, et nad on kuulutanud oma kaasmaalastele sõja. Samas isegi sõjas austatakse hukkunuid ja idee järgi peaksid kahe erineva poole ohvitserid rahuläbirääkimistel üksteisega käituma viisakalt – lipp on erinev, arvamused erinevad, kuid mõlemate puhul on tegu inimestega. Mõlema poole esindajatel on tunded ning tavaelus võiksid nad isegi olla sõbrad. Kui poleks seda neetud konflikti...<br /><br />Seda õõvastavam on vaadata näiteks mõnede IRL-i volinike käitumist – irve näol tatsavad nad mööda linna ringi ja kui mõnd teise erakonna esindajat kohtavad, siis peavad teda ikka ja jälle mõne labase lausega kostitama. Ega sellest küll midagi lahti ei ole – mul pole vajagi omada libedikust sõpra vastaserakonnast, keda skandaalid on saatnud kogu tema elu ning keda mõni inimene on võrrelnud lausa kasutatud libestuskreemi või imepärase mudaga, mis isegi terasharjaga kraapides kingalt maha tulla ei taha.<br /><br />Ent siiski oleme me ühe rahva pojad ja minu arvates peaks igal poliitikul olema “ON/OFF” nupuke, mida vajutades suudab ta jälle inimeseks hakata. Isegi siis, kui tema vastas seisab teine samatüüpi inimolevus.<br /><br />Igaljuhul kui sedamoodi jätkame, siis vajame varsti taas välisvaenlast oma väravasse, et unustada oma igapäevased erimeelsused. Kuid ka siis tõenäoliselt ei tegele me mitte probleemi lahendamisega, vaid üksteise paika panemisega. Nii, nagu mitteeuroopalikule banaaniühiskonnale kohane.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-7097535565684031726?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-6157654963420849932009-10-11T16:41:00.001+03:002009-10-11T16:53:05.584+03:00<a href="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/StHjLH0yYGI/AAAAAAAAACg/HuWuwzUjl2s/s1600-h/PA110112.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 300px; height: 400px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/StHjLH0yYGI/AAAAAAAAACg/HuWuwzUjl2s/s400/PA110112.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5391340009157714018" /></a><br />Jalutasin täna Raekülas ja nägin postil kuulutust, kus seisis, et Toomas Kivimägi valimisliit kutsub endaga kohtuma laupäeval, 10. oktoobril Raeküla Vanakooli. Teemadeks pidid olema ühistransport j a hea kord. Ei teagi, kas Kivimägi rääkis linna ühistranspordi dotatsioonist, mille ta rõõmsalt meilt ära võttis ja teistele omavalitsustele laiali jagas või sellest, et heakorraga läheb olukord peale MuPo likvideerimist hapuks, kuid mu tähelepanu pälvis hoopis muu (isegi see mitte, et reklaam oli paigutatud selleks mitteettenähtud kohta): Alla olid pöördumisele kirjutanud “Kohvi” ja “Kringel”. Ei tea, kas kodanik Kohvi puhul võib tegu olla legendaarse Hillar Kohviga, kelle perenimi on valesti kirjutatud või on tegemist Kivimägi valimismänedžeriga, kes veel avalikkusele tundmatu? Kringel on tõenäoliselt tema truu abiline ja valimisliidu tulihingeline toetaja, kuid paraku samamoodi avalikkusele või vähemalt mulle tundmatu.<br /><br />Aga mis siin ikka – ilusat sügisese pühapäeva jätku!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-615765496342084993?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-72864190601258172392009-09-16T16:31:00.002+03:002009-09-16T16:33:50.498+03:00<p align="justify">Umbes selliselt võiks kõlada nii mitmegi poliitilise rühmituse valimisloosung Pärnu linnas. Heaks kinnituseks selle kohta on Toomas Kivimägi tänases Pärnu Postimehes ilmunud artikkel, kus räägitakse muuseas autonoomse hoiatussüsteemi mahavõtmisest, MuPo likvideerimisest, linna ajalehe sulgemisest ja ka sellest, et Kivimägi ei soovi enam korraldada aastavahetuse puhul linnapea vastuvõttu.<br /><br /><strong>See õnnetu vastuvõtt</strong><br /><br />Jah, viimane viitab muidugi selgelt sellele, et hetkel veel maavanema toolil olesklev lugupeetud härra pole ikka veel üle saanud solvumisest, mis puudutab maavanema ja linnapea ühise aastalõpuvastuvõtu korraldamist. Nimelt (olla võis see 2007. aastal) ei saanud linnapea ja maavanem kuidagi kokkuleppele vastuvõtu toimumise kuupäeva asjus – 26. detsembril Ammende Villas toimuv maavanema vastuvõtt oli oma olemuselt elitaarne ning mõeldud kutsetega kutsutud valitud nägudele. Samas soovis linnavalitsus, et peost võiksid osa saada ka pärnakad – seetõttu peeti sobilikumaks kuupäevaks hoopiski 31. detsembrit (26. detsember on teine jõulupüha, mil inimesed eelistavad pigem kodus olla) ehk vana-aasta õhtut ja pileti hind pidi olema taskukohane ka keskmisele pereinimesele ja pensionärile. Maavanema arvates oli see aga traditsiooni rüvetamine, kuna niivõrd odav pilet ja asjaolu, et selle võis osta igaüks, vähendavat ürituse väärikust…<br /><br />Tegelikult aga korraldatakse aastalõpuvastuvõtte siis, kui selleks on olemas vahendid. Panna aga selline punkt valimisplatvormi, eriti veel siis, kui see põhineb isiklikul kättemaksuihal, on väiklane…<br /><br /><strong>MuPo likvideerimine – palju kisa, vähe villa</strong><br /><br />Samas stiilis on ka lubadused „likvideerime MuPo, volikogu kantselei, müüme autonoomse hoiatussüsteemi seadmed vanarauaks, ärme teavita enam inimesi linnavalitsuse ja –volikogu tegemistest, taastame linna hea maine“ jne.<br />Jah, tõesti – MuPo ülalpidamine võtab rohkem raha, kui sisse toob. Tänavu kokku kulub ülalpidamiskuludeks 3,4 krooni, trahvidest on tänaseks laekunud u. pool miljonit krooni). See summa võiks olla vähemalt kaks korda sama suur, kuid olen alates 2006. aasta suvest, mil MuPo loodi, ikka ja alati pooldanud madalate trahvide määramist. Mõte pole mitte karistada, vaid tähelepanu juhtida.<br />Eelmainitud 3,4 miljoni krooni sees on nii tavainspektorite kui bussikontrolöride palgad ja mõlema üksuse majandamiskulud. Munitsipaalpolitseis on üks direktor, üks registripidaja ja viis inspektorit, patrullteenistuses (kontrolörid) töötab üks teenistuse juhataja ja kolm nooreminspektorit. Samas tuleb tõdeda, et bussikontrolöride tööga kaasneb ka iga avastatud väärteo registreerimine ja karistusregistrisse kandmine ehk seega pole võimalik koondada registripidajat. Ja kuna oma tööks vajavad kontrolörid ka väikebussi, jääb kõrvalseisjale mulje, et maksimaalprogrammis oleks võimalik koondada viis inspektorit ja direktor ning nende kasutuses olev väikeauto. Kuid kas on?<br />Nimelt, kui mõni kontrolör jääb haigeks, siis asendajaks on inspektor. Ehk seega – üks või kaks inspektorit peab siiski palgale jääma, kasvõi asendamise funktsiooni tõttu. Ja kuna üksuse direktor hetkel teeb ka üksuse juristi tööd, siis tuleks vähemalt poole kohaga juurde võtta ka õigusteaduses pädev isik…<br />Ehk tegelikult oleks võimalik munitsipaalpolitseist koondada 3,5 ametikohta, mis teeb palgarahas u. 0,9 miljonit krooni. Kuid samas jäävad ära heakorrapatrullid, jäävad ära alaealiste tubakaoperatsioonid, jääb ära liiklusjärelevalve parkimise osas, jääb ära kasside- ja koerte pidamise eeskirjade täitmise kontrollimine. Raskeks läheb sellisel juhul ka näiteks majandusosakonnal – kaevetööde eeskirja täitmise järelevalve ja tänavate omavolilise sulgemise tunnustel alustatud menetluste menetlejateks on ikka olnud MuPo. Samuti ei oleks ehitusjärelevalvel enam võimalik oma menetlusi professionaalidele suunata. Ja kui arvestada, et sellest poolest miljonist käesoleval aastal laekunud trahvirahast on ligi nelisada tuhat kogunud just see MuPo pool, mida Kivimägi likvideerida tahab (ehk need võimalikud 3,5 ametikohta millest enne juttu oli), siis oleks kokkuhoid vaevumärgatav… Bussikontrolöre aga kaotada ei saa – esiteks saab ühistranspordi seaduse rikkumisi menetleda vaid kohalik omavalitsus, teiseks on need mehed ja naised need, kes kindlustavad oma tegevusega linnale 22-miljoni krooni suuruse piletitulu…<br /><br /><strong>Valimisliit „Muistsed viikingid“</strong><br /><br />Ehk seega tühi lubadus (vähemalt rahalise efekti osas), kuid mida muud oskabki üks keskmine praegusele võimule oponeeriv tegelane lubada? Tundub ju, et üleüldises kärpimistuhinas on lubadus kedagi koondada või mõne asutuse uks kinni naelutada ülimalt populaarne. Isegi siis, kui see peale probleemide midagi kaasa ei too. Samahästi võiks valimistel kandideerida ka näiteks valimisliit „Muistsed viikingid“ egiidi all: „tapame, põletame ja vägistame!“<br />Usun, et mu kirjutise pealkiri tundub üpris eemaletõukav, kuid kahjuks peab tõdema – käesolevad valimised väärivad viikingitele kohaseid loosungeid.<br /><br /></p><div align="justify"></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-7286419060125817239?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-74725689202314193752009-09-15T10:04:00.002+03:002009-09-15T11:04:54.943+03:00<div align="justify">Tänavune aasta on olnud omavalitsustele raske – riigipoolne heitlik eelarvepoliitika on mõjutanud otseselt ka valdade ja linnade tegevust. Näiteks: 2008. aastal kokkupandud ja sama aasta detsembris linnavolikogu poolt heakskiidetud 2009.a. eelarves oli tänavate jooksvaks remondiks planeeritud 7,7 miljonit krooni (jooksev remont 4,7 miljonit ja asfaltbetoonkatete pindamised ja ülekatted 3 miljonit krooni), millele pidi lisanduma veel 15,6 miljonit krooni riigipoolset uute tänavate ehitamiseks. Eelmainitule lisaks pidi linna vahenditest valmima ka Luule tänav, millele eelarve kohaselt pidi kuluma u. 8 miljonit krooni.<br /><br /><strong>„Kärpekrokodill“ tänavate kallal</strong><br /><br />Peagi selgus kurb tõsiasi, et riiki juhtiv valitsus kavandab omavalitsustele eraldatava tulumaksumäära langetada 11,9 protsendilt 11,4-le. Viimane tähendas Pärnule umbes paarikümnemiljonilist kärbet (mille tõttu kärpis linnavolikogu ka tänavatega seonduvate majanduskulude summat nii, et tänavate jooksvaks remondiks, pindamiseks ja uuteks ülekateteks jäi alles 6,5 miljonit krooni), kuid kahjuks polnud see veel kõik: lisaks vähendati ka linnale antavat uute tänavate rajamiseks mõeldud eraldist lubatud 15,6 miljoni krooni pealt 4-le miljonile kroonile. Mõnevõrra küll pakkus lohutust tõsiasi, et kevadiste kalkulatsioonide kohaselt pidi Luule tänava ehitus kaheksa miljoni krooni asemel maksma minema viis miljonit (ja tegelik hankega kujunenud maksumus oli veelgi väiksem – 3 miljonit krooni). Kuid samas oli kesklinnas toimuva tänavaehituse finantseerimine planeeritud puhtalt riigi käest tulevate vahendite arvelt ning võlgnevus arendaja ees oli 6,7 miljonit krooni. Ehk siis 2,7 miljonit rohkem, kui seda eelarve võimaldas.<br /><br />Võrdluseks – 2006. aastal võis majandusosakond uute tänavate ehitamiseks ja olemasolevate remontimiseks ainuüksi omaenda eelarvest kasutada ca 40 miljonit krooni, millele lisandus veel omakorda riigipoolne toetus. Ja ka siis leiti, et tegelikult peaks selleks, et tagada linnatänavate hea kvaliteet, kulutama kaks korda rohkem…<br /><br /><strong>Pärnu linna üks hullemaid tänavaid sai uue katte</strong><br /><br />Seega sai otsustatud, et loomulikult tuleb ka käesoleval aastal läbi kevadine ja sügisene augulappimiskampaania, millede käigus täidetakse ülelinnaliselt väiksemad löökaugud killustiku ja bituumenemulsiooniga. Samuti oli plaanis vähemalt paari kilomeetri ulatuses paigaldada ka täiesti uut ülekatet.<br /><br />Peab tõdema, et õnneks osutusid hanke käigus väljakujunenud hinnad niivõrd soodsateks, et tänaseks on Pärnu linna üks hullemaid tänavaid – Metsa tänav, saanud uue ülekatte nii Mere tänavast Papiniiduni kui ka Papiniidu-Raja lõigul. Kuna olen kuulnud Metsa tänava remondi osas kriitikat, mis puudutab asjaolu, et Papiniidu- Raja lõigul pole veel vee- ja kanalisatsioonitrasse, siis pean siinkohal vajalikuks mainida, et kuigi antud lõigul algavad vee- ja kanalisatsiooni torustike paigaldamistööd tõenäoliselt juba enne 2013. aastat, oli antud lõigu remont hädavajalik ja vastavalt kaevetööde eeskirjale peab kaevaja (st. AS Pärnu Vesi) tänavakatte osas taastama endise, enne kaevamist valitsenud olukorra. Ja kuna töid finantseeritakse ühtekuuluvusfondist eraldatud vahenditest, ei pea Pärnu maksumaksja katte taastamise eest maksma.<br />Kuna ka Oja tänava Kaevu-Raba vaheline lõik ei vastanud enam ammu liiklejate ootustele (samas on tegu ühistranspordi poolt kasutatava tänavaga), siis suunati töömehed teerulliga ka sinna. Samuti lülitati tööde nimekirja Pae tänav, mis tõepoolest (eriti vihmasel ajal) enam ei kannata liiklemiskiirust, mis ületaks 30 kilomeetrit tunnis. Ja loomulikult freesitakse ja kaetakse uue kattega väiksemaid lõike üle linna, sealhulgas ka Tallinna ja Riia mnt-l.<br /><strong><br />Kindel protsent eelarvest tänavate korrashoiuks</strong><br /><br />Karta on, et ega ka järgmisel aastal me riigi peale loota ei saa ja ka meie enda tulubaas tõusu ei näita. Ehk seega tuleb juba praegu arvestada, et järgmise nelja aasta jooksul tuleb eelkõige keskenduda olemasoleva infrastruktuuri säilitamisele ja kohendamisele – lisaks jooksvale augulappimisele ja uute katete paigaldamisele tuleb järgmise nelja aasta jooksul linnast likvideerida ka kruusateed. Eks teatud mõttes ole see ka reaalne – arvestades veemajandusprojektiga seotud kaevamisi ja viimastega kaasnevaid ulatuslikke taastamistöid, oleks linnal mõistlik kruusakatte taastamise rahale juurde maksta ja asendada tolmav teelõik juba korraliku asfaltkattega. Hinnanguliselt tähendaks ÜF 2 raames tehtavate töödega kaasaminek linnale umbes 10 miljoni krooni suurust investeeringut.<br /><br />Igaljuhul on selge, et tänavad ja nende korrashoid moodustab linnapildist suure osa ja lisaks kajastub see otseselt linnakodaniku rahakotis – ebatasasused ja augud tähendavad lisaks ebameeldivale rappumisele ka rahalisi kulutusi auto sillaosade väljavahetamisel.<br /><br />Keskerakond pakub oma valimisplatvormis välja, et maamaks (mida laekub aastas 17,5 miljonit krooni) tuleks tulevikus kulutada just tänavate remondiks ning lisaks maamaksule tuleks samasuur summa eelarvest sama otstarbe jaoks lisaks leida. Usun, et taoline kindlate tulude sidumine kindla, hädavajaliku infrastruktuuri korrastamisega on mõistlik ja linna järjepidavust arvesse võttev lubadus. Ja kuna infrastruktuur on mõeldud kodanikele, siis tuleks järgmistel aastatel koostada kava ka just kõrvaltänavate – tänaste vaeslaste, korrastamiseks.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-7472568920231419375?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-80255082390643916702009-09-03T12:51:00.002+03:002009-09-15T11:05:25.927+03:00<div align="justify">Tundub, et volikogu esimehe töökoormus istungite vahelisel ajal on suhteliselt kerge, sest mitte esimest korda ei ole lugejatel võimalik uudistada kirjutist, kus hr. Kõo jällegi räägib, „kuidas asjad tegelikult on“, seekord teemaks siis lisaeelarve ja kesklinna tänavate ehitus. Üritan siis vastata, tõsi – natuke rahulikumas toonis.<br /><br /><strong>14 päeva arve maksmiseks</strong><br /><br />Aga kõigepealt lühidalt taustast. 5. septembril 2007. aastal sõlmisid Pärnu linn, OÜ Win Markets, OÜ Pärnu Veski, Neli Investorit OÜ ja OÜ Aida Partnerid kokkuleppe Aida ja Põhja tänavate ehitamiseks ja ehitustööde finantseerimiseks. Sõlmitud lepe toetus Pärnu Linnavolikogu otsusele 19. juunist 2007.a. (nr 68), millega lubati linnavalitsusel võtta rahalisi kohustusi kuni kaheksa miljoni krooni ulatuses Aida ja Põhja tänavate, Hommiku tänava ja Hommiku 2A kinnistu väljaehitamiseks. Vastavalt kokkuleppe punktile 3.2.1 maksab linn 50%, kuid mitte rohkem kui kaheksa miljoni krooni suuruse summa tänavate ehituse eest ning punkt 3.2.2-s seisab, et linn teeb väljamakseid esitatud arvete alusel 14 tööpäeva jooksul arve saamisest. Punkt 3.2.3 sätestab, et arveid esitab ehitaja nimel OÜ Aida Partnerid.<br /><br />Tänaseks päevaks on tänavad valminud – nende pidulik avamine toimus 11. juulil, tööd olid tegelikkuses lõppenud juba umbes jaanipäeva paiku. Praegusel hetkel oleme arendajale kokku maksnud ligikaudu 5,3 miljonit krooni (2008. aastal 1,3 ja käesoleval aastal 4 miljonit krooni), seega on linna võlg lepingu kohaselt veel ligikaudu 2,7 miljonit krooni. Siinkohal tuletan meelde, et vastav summa tuleks tasuda 14 päeva jooksul peale arve esitamist ning arvet pole esitatud vaid seetõttu, et linnavalitsuse majandusosakond koos artiklile allakirjutanuga on OÜ Aida Partnerite esindajaga pidevalt ühendust hoidnud ja palunud arve esitamisega oodata niikaua kui võimalik.<br /><br /><strong>Äkki räägiks Ansipiga? </strong><br /><br />Segadus 2,7 miljoni maksmise osas tuleneb aga asjaolust, et eelarvet koostades lähtusid Pärnu linna eelarvestajad tõsiasjast, et riiklik teedeehituse toetus on stabiilselt Pärnu linnale olnud 15,6 miljonit krooni. Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2009. a korraldus nr 24 kohaselt vähendati seda summat pea poole võrra – eelarvesse jäi alles 8,5 miljonit krooni, millest siiski oleks ilusti saanud maksta kesklinnas tehtavate tööde eest. 26. märtsil leidis aga Vabariigi Valitsus, et Pärnu linnale võiks teede ehitamiseks eraldada hoopiski 4 miljonit krooni. Kui me teeme elementaarse arvutuse, siis näeme, et 2008. aastal makstud 1,3 miljonile kroonile sai 2009.a. lisaks maksta veel 4 miljonit krooni. Seega jäi üles summa suuruses 2,7 miljonit krooni, millest kaks miljonit krooni oleks võimalik eelarve ümbertõstmise teel ka OÜ Aida Partneritele tasuda.<br />Siinkohal teen ka väikese ettepaneku – kui austatud volikogu esimees soovitab meil Keskerakonna nimekirjas kandideeriva Peedoga „asjad ära klaarida (ehk siis teha nii, et OÜ Aida Partnerid loobuks oma nõuetest) “, siis sama võiks ka soovitada talle – ehk räägiks oma erakonnakaaslase Ansipiga ja veenaks teda selles, et ka meile meie 11,6 miljonit saamata jäänud teedeehituse raha arvele kantaks.<br /><br /><strong>Lisatööde virvarrist ja finantseerimisest</strong><br /><br />Paraku pole ülaltoodu sugugi veel kõik – kokkuleppe ehitusalast jäi välja Põhja tänav, mille valmis ehitamine koos tänavavalgustusega oli samuti vajalik. Lisaks vajasid hädasti asendamist ka tänava all olevad trassid. Viimaste asendamise vajadust on kinnitanud ka meie ametnikud. Kokku tehti töid umbes 1,6 miljoni eest. Dokumente uurides selgus, et majandusosakonna ametnikud on vastavaid dokumente ja akte aktsepteerinud. Sellest lähtuvalt saatsin ka mina 10. augustil OÜ Aida Partnerite juhatuse liikmele Toomas Õunapile kirja, milles kinnitasin tehtud tööde vajalikkust. Raske oleks olnud ka toimida teisiti, kuna tegelikkuses on linnavalitsuse ametnikud ehitustegevuse juures viibinud ja jooksvalt töid ka aktsepteerinud. Miks neid täpselt sellisel kujul ja omal käel aktsepteeritud on, saab ehk lugeda sisekontrolli raportist.<br /><br />Selge on tänasel päeval see, et OÜ Aida Partneritel on õigus meilt nõuda 2,7 miljonit krooni, millest 2 miljonit on linn ka võimeline hetkel tasuma. Kui me aktsepteerime ka lisatöid, siis on võlgnevus kokku arendaja ees 4,3 miljonit krooni. OÜ Aida Partnerid on linnavalitsusele teinud järgmise ettepaneku. Esiteks – linn tasub kaks miljonit krooni tänavate ehituse eest. Teiseks– OÜ Aida Partnerid sõlmivad OÜ Win Marketsiga (kes on parkimismaja arendaja) omavahelise arvelduslepingu, mille tulemusel kannab OÜ Win Markets valminud tänavate eest puudujääva osa (n. 4,3 – 2 miljonit ehk siis 2,3 miljonit krooni) OÜ Aida Partneritele. Kolmandaks– OÜ Aida Partnerid deklareerivad, et Pärnu linnal nende ees enam võlgnevusi ei ole. Neljandaks– Pärnu linn seab parkimismaja rambile servituudi OÜ Win Marketsi kasuks selle summa võrra odavamalt, mis OÜ Win Markets OÜ Aida Partneritele kandis.<br /><br />Loomulikult oli suhtlemisel ja lahenduse otsimisel arendajaga meie poolt lauas mitmeid variante – esimesena sai tõrjutud lisatööde vajalikkust ja linnavalitsuse esindajana pakkusin välja ka võimaluse sõlmida kokkulepe maksete ajatamiseks. Kui aga selgus, et ajatamisega ei ole OÜ Aida Partnerid nõus ning et lisatööd on meie ametnike poolt ka heakskiidetud ( samuti on tõestust leidnud nende tööde vajalikkus), leidsimegi kompromissi, millele oleme üritanud koalitsioonis (nii Keskerakonna, Reformierakonna kui ka Rahvaliidu esindajate seas) nõusolekut saada.<br /><br />Hr. Kõo arvamus, nagu oleks „ühendusel Viisitamm &amp; Saar vastupandamatu iha tunnistada võlg Aida Partneritele linna kohustuste hulgas kõige tähtsamaks ja see kohe (vähemalt enne valimisi) ära maksta“, puudub küll igasugune alus. Pean vajalikuks lisada, et volikogu esimehe väide, nagu oleks linnapea nõupidamiselt just selle teema tõttu ära tormanud, ei vasta tõele.<br /><br />Aga see selleks. Kui leitakse et on vaja, teatame, et meil raha ei ole, kuna Ansip võttis ära ja jääme ootama saabuvaid arveid. Teatavasti tuleb need tasuda 14 päeva jooksul…</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-8025508239064391670?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-68189050386403791492009-07-21T10:30:00.000+03:002009-07-21T10:31:08.479+03:0015. juuli Pärnu Postimehest võis lugeda kriitilist kirjutist teemal „Kuidas linnavalitsus Kanali tänavat puhastas“, mille autoriks oli loomulikult linnavalitsuse „paadunud fänn“, „kõikenägeja ja –teadja“, hr. Kalev Vilgats.<br /><br />Ega kelleltki teiselt ei olekski sellist kirjatükki oodanud: Täielikult oli hr. Vilgats unustanud objektiivse ajakirjanduse ühe põhireegli – nimelt põhines tema üleskutse majanduse valdkonna abilinnapead ja tema kureeritavat osakonda mitte usaldada ühe linnakodaniku arvamusel.<br /><br />Seda, kas Kanali tänav tõesti must on ja kas on olemas linnavalitsuses jälg ka tehtud töödest või mida meie ametnikud asjast üldse arvavad, austatud ajakirjanik kuulda ei tahtnud. Artiklist ei selgu ka asjaolu, kas ajakirjanik on ka oma silmaga seda nn. kasimata tänavat inspekteerinud või on teda kirjutama ajendanud siiski vaid mureliku vanaproua poolt räägitu.<br /><br />Ajakirjanduses vastama ma antud artiklile ei hakanud. Selleks oli kaks põhjust – ajapuudus ja lisaks tahtsin ka ise veenduda, kas ehk ikka olime kusagil ka ise eksinud. Teede peaspetsialisti Kanniste kinnitusel on antud tänavalõiku puhastatud 10. mail ja 11. juunil, seega ei saanud sel hetkel, kui me osakonnajuhatajaga (11. juunil) Kanali tn-l prouaga kohtumas käisime, tänav sugugi räpane olla. Ja ei olnudki…<br /><br />Seda, et selline intervall (paljudel tänavalõikudel tellime puhastust siis, kui selleks tekib reaalne vajadus, nii ka antud Kanali tn osal) võib-olla ei ole kõige ideaalsem ja ei pruugi rahuldada kõige nõudlikumate kodanike vajadusi, võib muidugi olla tõsi. Samas – praegu töötab ju kõik nn. säästurežiimil ja eks riigivalitsuse meeletu sahmerdamine eelarve tasakaalu nimel on probleeme tekitanud ka Pärnu linnale. Ning seega tuleb leppida tõsiasjaga, et tänavat pühkida sama tihti kui linnakodanik pühib oma köögipõrandat, võimalik ei ole.<br /><br />Aga mis seal ikka – töötame edasi. Lihtsalt kahju, kui mõni ajakirjanik ajakirjanduseetikat millekski ei pea.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-6818905038640379149?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-12200827558856970702009-06-03T22:28:00.000+03:002009-06-03T22:32:33.056+03:00<div align="justify">Neli päeva on jäänud Euroopa Parlamendi valimisteni, e-hääletus ja eelhääletus on kestnud juba mõnda aega.<br />Paljudele eestlastele on Euroopa Liit ja tema erinevad otsustusmehhanismi osad küllaltki võõrad ja seega on ka valijate suhtumine 7. juunil toimuvatesse europarlamendi valimistesse kohati üpriski pessimistlik. Ja eks see ole ka mõistetav – meie väike riik oma kuue esindajaga ei oma Euroopa asjades kuigi suurt sõnaõigust. Ja teades meie väikese rahva võimekust üksteise vastu töötada ja võimetust ühe laua taga ühist asja ajada, muutub see sõnaõigus veelgi väiksemaks.<br /><br />Aga see selleks. Leian, et Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuna on mu kohustus minna valima esindajaid ka europarlamenti. Sest kuigi meie hääl on väeti, on ta ikkagi proportsionaalne ning ise me tahtsime eurooplastega ühte heita just nendel tingimustel nagu me seda tegime. Ja mis teha kui me rahvaarv ülejäänutega võrreldes nii marginaalne on.<br /><br />Valimiskampaaniad aga üritavad rääkida hoopiski millestki muust, millestki lähedasemast. Ja nagu ikka meil kombeks on, pole enamikel erakondadel (v.a. Keskerakonnal) peale tühjade lubaduste ja Keskerakonna kirumise midagi välja pakkuda.<br /><br />Võtame alustuseks IRL-i: reklaam lubab Laari ja Kelami õõtsuva sammu saatel uusi töökohtasid ja leiab, et needsamad 50 000 töökohta tekivad siis, kui eelarve hoitakse tasakaalus. Mismoodi see eelarve tasakaal (ja lõputu kärminine) neid töökohti toovad, reklaamis ei öelda. Ja ei öelda, sest ega IRL ise ka ei tea, kuidas. Aga kõlab ilusti ja mis põhiline – aitab Laaril laulda oma laulu rasketest otsustest õigel ajal. Nendest otsustest, mis tehakse täna, siin ja kohe. Ja mis ei suurenda töökohtade arvu, vaid pigem lükkab inimesed ebakindluse poole.<br /><br />Aga olgu, IRL-i reklaam pole veel kõige hullem. Olgugi, et ma valijana ei saa kuidagi sotti sellest, kust ja mismoodi need töökohad tulevad ja kuidas on see ikkagi konkreetselt eelarve tasakaaluga ja viimane europarlamendi valimistega seotud, annab ka hullemat kokku kirjutada. Hea näide sellest on Reformierakonna reklaamkampaania, kus põhiliselt tegeletakse Keskerakonna laimamisega. Näiteks: Reform hoiab eelarve tasakaalus (nagu Laargi), aga Keskerakond laristab. Kuidas, kes ja kuskohas täpsemalt laristab, reklaamist ei selgu.<br />Asi läheb aga hullemaks – nagu näha, saavad kõik eestlaste hädad alguse sellest, et meil ei ole käibevahendina veel kasutusel euro. Reformierakond lubab euro kasutusele võtta ja sealtläbi uusi töökohti luua. Taaskord – mis otsene seos siis euro kasutuselevõtul uute töökohtade loomisega ikkagi on, ei selgu. Kuid samas selgub, et Keskerakonda euro kasutuselevõtt ei huvita...<br />Ja nüüd kõige "õudsem paljastus" – reformierakondlaste propagandistide väitel ei ole Keskerakonna esimees mitte lihast ja luust poliitik, vaid hoopiski puust matrjoshka. Mille sees on veel teinegi, Putini-näoga matrjoshka...<br /><br />Sotsid on oma reklaami üles ehitanud aga töökusele – Padar leiab, et kuigi sajajalgsest seast saaks palju sülti, tuleb Eesti maaelu kraavist väljatõmbamise nimel palju tööd teha. Mõte pole ju paha, kuid taas ei selgu, mismoodi...<br /><br />Ja siis tuleb Indrek Tarand, kes oma valimiskampaaniat viib läbi omal skandaalsel moel. Usun, et kui keskerakondlane roniks kusagil mõne teise erakonna valimisüritusel lavale ja võtaks kandidaadilt jõuga mikrofoni, siis järgneks sellele üleüldine meedia pahameeletorm. Ehk alustaks isegi politsei menetlust... Ja kaua meenutataks, millised jõhkardid ja labased tüübid seal erakonnas ikkagi on. Kuid kuna tegu oli mittekeskerakondlasega, siis oli asi ju naljakas, fun! Nii peabki!<br /><br />Siiani pole ma kuulnud, et keegi julgeks kritiseerida näiteks oravate laimukampaaniat või küsida üldisemalt – mida te siis Euroopas ikkagi tegema hakkate? Pigem on kritiseeritud taaskord Keskerakonda küll SMS-ide saatmise eest (mis minu arvates oli ju päris humoorikas ning inimesi valima kutsuv) ja ka varem ka meie loosungi eest. Kuigi “Eesti vajab vahetust” omab lihtsat tausta ja seletust – siiani oleme tõesti Euroopas tegelenud pigem grusiinide kui omaenda rahva esindamisega.<br /><br />Aga eks see “hea tava” meie moodi kipubki selline olema nagu ta on: mis ühtedele on lubatud, see teistele on keelatud.<br /><br />Aga enne kohalikke valimisi läheb asi veelgi hullemaks – kui IRL-i, Reformierakonna ja sotside poliitikute kohta kribatud kriitilise artiklid Kesknädalas pälvivad pahameeletormi, siis keskerakondlaste figureerimist KAPO-aastaraamatus peetakse meedia poolt tõenäoliselt normaalseks nähtuseks. Olgugi, et poliittellimuse hais on kilomeetrite peale tunda...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-1220082755885697070?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-43653619447067815662009-05-15T18:16:00.000+03:002009-05-16T22:28:54.051+03:00<div align="justify">Lugesin eile Pärnu Postimehest Asso Puidet´i intervjuud praeguse majandusministriga („Juhan Parts: Pärnu lennujaamal impotentsuse kahtlus“).<br /><br />Partsi suhtumine oli igati oodatav: ka peaministrina olid tema avaldused reeglina segased ja tihti ka kellegi aadressil halvustavad või solvavad. Ansipi valitsuses majandusministri ametit pidades pole endine Res Publica esinumber muutunud.<br /><br /><strong>Esimesed sammud astuti koos linnaga<br /></strong><br />Olen Partsiga kohtunud korra, 7. aprillil käesoleval aastal. Sõitsime siis koos linnavalitsuse arenguosakonna juhataja Piret Sai´a, Tervise Paradiisi juhatuse liikme Jaan Ratnik´u, Pärnu Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Heiki Mägi´ga ning TÜ Pärnu kolledži arendusosakonna juhataja Sulev Alajõe´ga Partsi manu, et lennujaama saatuse osas selgust saada. Kaasas oli meil u. paarikümne leheküljeline linnavalitsuse arenguosakonna ja Pärnu kolledži koostöös valminud dokument, mis kokkuvõtvalt kajastas lennuvälja tänast majanduslikku seisu, investeeringuvajadust ja erinevaid arengustsenaariumeid. Ja sõnum, mida pealinna majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumile viisime oli: lennujaam tuleb Pärnus säilitada, Pärnu lennujaam ei võta mitte Tallinna lennujaamalt raha vähemaks, vaid toob seda tervikuna riiki juurde. Heaks näiteks võis tuua Stockholm-Pärnu lennuliini, millele võiks ju tulla lisagi.<br /><br /><strong>Teema valitud nägudele</strong><br /><br />Mis siis MKM-is toimus? Milliseid lubadusi meile sealt anti? Kuidas minister meisse suhtus?<br />Võib-olla vastamist peaks alustama viimasest. Ei saa just öelda, et suhtumine liialt sõbralik oleks olnud, vähemalt mitte „valesse erakonda“ (st. Keskerakonda) kuuluvate isikute suhtes. Näiteks ähvardas Parts, et juhul kui „me“ (siin ta võis mõelda nt. Keskerakonda) kavatseme lennujaama teemat valimisvankri ette rakendada, „keerab ta MKM-i kraanid kinni“. Ja et lennujaama teemadel võib sõna võtta vaid Alajõe. Siinkohal ütles Parts minu mäletamist mööda midagi sellist: „Ainult Sulev võib sellel teemal sõna võtta, kuna Sulev on era… era… era… ee… erainimene“. Siin võib vaid oletada, et minister tahtis öelda „erakonnainimene“, kuid sai siiski õigel ajal sõnasabast kinni. Eks sellest lausest koorub välja ka põhjus, miks Parts Alajõed intervjuus esile tõstab…<br />Ainult et lennujaama teemadel vaikida enam ma kindlasti ei saa, sest Parts on teema juba valimisvankri ette rakendanud. Seekord siis linnavalitsust visioonipuuduses ja saamatuses süüdistades.<br />Ülaltoodut kirjutades (ja lugedes) jääb üle vaid nentida, et meie riigis on mõned võrdsemad kui teised – sellist luksust ei saaks ükski keskerakondlasest minister endale lubada – parimal juhul võiks taoline verbaalne manipulatsioon päädida meediaskandaaliga, halvimal juhul trükiks mõni tubli kaitsepolitseinik oma printerist välja kahtlustusegi.<br /><br /><strong>Ärikahjum ja investeeringurahade puudus</strong><br /><br />Aga see selleks, räägime intriigide asemel natuke lennujaamast. Kõigepealt räägime lennujaama majanduslikust seisust ja siinkohal oleks mõistlik ära tuua ka tabel, mis annab ülevaate viimase nelja aasta majandustulemustest ja kahjumitest:<br /><br /><a href="http://1.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Sg2JmV54gqI/AAAAAAAAABI/PV7xGv5Ua0o/s1600-h/TabelLennujaam.JPG"></a><a href="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Sg2LBe_Zo2I/AAAAAAAAABQ/EtaUXeXuLn4/s1600-h/TabelLennujaam.JPG"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5336073991119020898" style="WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 139px" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_IRdUdDQ-7hI/Sg2LBe_Zo2I/AAAAAAAAABQ/EtaUXeXuLn4/s400/TabelLennujaam.JPG" border="0" /></a><br /><br />Nagu näha, püsib Pärnu lennuväli paljuski tänu riigieelarvelisele toetusele. Kõige rohkem suutis lennujaam teenida 2007. aastal, mil iseteenitud tulupool ulatus u. miljoni kroonini. Püsikulud sealjuures on umbes 6-6,5 miljonit krooni…<br /><br />Sealjuures tuleb arvestada, et teenindav tehnikapark ja lennurajad on amortiseerunud ja sõltuvalt visioonist jääb investeeringuvajadus u. 25-120 miljoni krooni vahele. Ja seda olukorras, kus riiklikud vahendid (sealhulgas riigile eraldatud eurovahendid infrastruktuuri osas) on lennundusvaldkonnas juba ära jagatud. Ja veel niimoodi jagatud, et Pärnule jäid vaid tühjad pihud…<br /><br />Seega ei saa Tallinna Lennujaam enam kusagilt (ei riigist ega Euroopast) Pärnu arendamiseks vajalikke vahendeid. Ning ka heal aastal tuleb siinse lennujaama toimimiseks (ilma investeeringuteta) peale maksta seitse miljonit krooni…<br /><br /><strong>Rahaline tugi võimalik vaid munitsipaalomandi puhul</strong><br /><br />Mis oleks lahendus? Lahenduseks võiks olla siinse lennukompleksi andmine munitsipaalomandisse. Oleks omanikuks siis Pärnu linn või Sauga vald (kelle territooriumil lennujaam ju asetseb), seal enam suurt vahet ei ole. Nii oleks võimalik taotleda vahendeid Euroopa Liidu Piirkondliku Konkurentsivõime Tugevdamise meetmest, mille puhul saavad taotlejateks saavad olla kohalik omavalitsus, mittetulundusühing või sihtasutus. Maksimaalne eraldatav rahasumma oleks 50 miljonit krooni projekti kohta 15%-lise omafinantseeringuga. Ehk siis omalt poolt peaksime reaalselt leidma 7,5 miljonit krooni.<br /><br />Et aga üldse taotluse juurdegi jõuda, peab lennujaam kuuluma munitsipaalomandisse. Seda aga, et Tallinna Lennujaam Sauga vallas asuva maatüki mõnele omavalitsusele sooviks anda, ei ole kusagilt näha. Ka Parts ütles kohtumisel, et kohalikku initsiatiivi ei ole ilus tappa ja kui pärnakad väga tahavad, las nad siis teevad arengukava sügiseks. Ja eks me siis (õunte pealt?) vaatame…<br />Ühtegi konkreetset lubadust aga, et ka sellise dokumendi kokkukirjutamisel pärnakad endiselt lennurahvas oleks, välja ei öeldud. Sügise peale on asju ilus veeretada – siis on kohalikud valimised läbi ja IRL-il ei ole enam vaja seista lennujaama säilimise eest. Ja võib ka juhtuda, et ministritoolil istub selleks ajaks juba sootuks teine persoon sootuks teisest erakonnast.<br /><br />Hetkel on asjad niikaugel, et lennujaama arengukava kirjutamiseks otsitakse rahastajaid. Dokumendi kokkukirjutamise eest küsitakse välisekspertide poole pealt ca 300 000 krooni, millest 75 000 krooni maksaksid eksperdid ise, 75 000 tuleks kohalikelt ettevõtjatelt, 75 000 maavalitsuselt ja POL-ilt ning 75 000 linnalt.<br /><br />Alajõe sõnul on kõik peale linna kindlad osalejad. Kuna aga linn on riiklike kärbete tõttu oma eelarvet pidanud tublisti koomale tõmbama, ei ole meil paraku võimalik „ehkude“ peale raha kulutada. Lisaks sellele ei tea me sellise arengulise dokumendi kokkukirjutamise maksumust, kuna räägitud on vaid ühe ekspertgrupiga – samas tuleb teenuse osutaja leida hankemenetluse kaudu.<br /><br /><strong>Kes ja palju on nõus maksma?</strong><br /><br />Aga olgu. Vähemalt minul on visioon olemas. Ja selleks visiooniks on:<br /><br />1) küsime kirjalikult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ja Tallinna Lennujaama juhtkonnalt kinnitust, et nad on valmis siinset lennujaama sümboolse hinnaga (n. 1 krooniga) munitsipaalomandisse andma;<br />2) kui saame lennujaama endale, oleme nõus kirjutama finantseeringu saamiseks europrojekti ja osalema omafinantseeringu tasumises;<br />3) katame hiljem osa lennujaama majandamiskuludest. Kuna kasu saavad ka nii riik, POL ja kohalikud ettevõtjad, siis peaksid selles osalema ka nemad.<br /><br /><br />Lähiajal kutsun kokku ka kohalikud ettevõtjad, POL-i esindajad ja maavalitsuse esindajad, et neilt endalt kuulda, millisel moel oleksid nad nõus nii europrojekti omafinantseeringu kui ka hilisema halduskulude tasumises osalema. Sest 7,5 miljonit krooni omafinantseeringuks ja hiljem 6,5 (ja kui lennujaam suureneb, siis enamgi) miljonit krooni igaaastast ärikulu linna peale lükata oleks liig. Me ei tule sellega lihtsalt toime.<br /><br />Nii et enne, kui rääkida visiooni- või tahte puudumisest, istume maha ja mõtleme: Mida ja kas me tahame ning palju oleme nõus selle eest maksma.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-4365361944706781566?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-35208572553800988152009-04-26T21:22:00.001+03:002009-04-26T21:22:45.069+03:00<div align="justify">Pühapäev. Kena päev. Lausa tore päev. Sest siis mina koju jään.<br />Laupäev oli ka tore päev. Hommikul kell 10.00 rivistusin koos u. seitsme-kaheksa kaaskodanikuga (kes olid muuseas ka erakonnakaaslased) Mai tn 5 asuva korterelamu juurde. Ja eks ikka selleks, et osa võtta linnavalitsuse poolt kokkukutsutud talgutest, millede eesmärk oli puhastada Pärnu prügist, mis lohakate (ja mõnikord pahatahtlike) kodanike poolt looduse alla oli visatud.<br /><br />Nagu ka Pärnu Postimees kirjutas, polnud talgud just eriti rahvarohked. Olgugi, et prügikest kogunes kottidesse päris kenasti – ka meie väikene rühm suutis u. paar kotitäit inimese kohta prahti metsa alt Paikre poole teele saata.<br /><br />Võrreldes eelmise aastaga, kui „Teeme ära 2008“ toimus, oli tunne muidugi mõnevõrra masendav. Kuhu olid kadunud need loodusesõprade ja korraarmastajate hordid, kellede hoolitsev käsi eelmisel aastal Maarjamaa pea rohustki puhtaks kraamis?<br /><br />Eks põhjuseid võib olla mitu. Esiteks – äkki oli linnavalitsuse poolne teavitustegevus liialt tagasihoidlik? Paar artiklit ja kuulutust äkki jäid selles tohuvapohus, kus päev-päevalt aina enam skandaalsemaid ja hirmsamaid lugusid meie ja maailma majandusest ilmub, lihtsalt enamiku inimeste jaoks tähelepanuta? Sest Keskerakonna Pärnu piirkonna Mai-Raeküla osakonna inimestele ju helistati ja seega oli kutse talgutele märksa isiklikum, seega ka olulisem.<br /><br />Või oli asi selles, et tänapäeval polegi hinnas enam teod? Kutsus ju eelmise aasta suurtalgute korraldaja inimesi hoopiski mõttetalgutele. Mis ju pole paha – loomulikult tuleb mõelda. Mõelda oleks tulnud tegelikult eelmisedki aastad, kui Eestit ja tema majandust parempoolsed jõud naerusuil kraavi poole on kärutanud…<br /><br />Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tegelikult mõtlesin metsas prahti kotti surudes hoopiski – mis saab meie prügimajandusest? Ka siin seisavad ees mõttetalgud – linnavalitsuse poolt moodustatud komisjon peab peale kahte nurjunud jäätmeveo konkurssi mõtlema, kuidas edasi. Sest Pärnu linnavalitsus tegutses, korraldas ja… Sattus omadega kohtusse.<br /><br />Tegelikult olu Pärnu üks esimeste seas, kes korraldatud jäätmevedaja otsimisega tegelema hakkas. Kuid paraku oli viga mitte omavalitsustes (u. 50% omavalitsustes on sarnased konkursid takerdunud sarnaselt Pärnuga kohtuvaidlustesse), vaid süsteemis eneses – kuigi prügiveo hind kodanikule tänu „piruka piraklikkusele alaneb“, suretab selline ainuõiguse andmine ühes piirkonnas välja kõikide teiste prügifirmade tegevuse. Ja võitja peab ellujäämise nimel pakkuma vaat et dumpinghinda…<br /><br />Loomulikult mõistsid prügivedajad, et selles mängus kaotavad kõik – kes kaotab kasumis, kes kaob areenilt sootuks. Ja et kuidagigi ellu jääda, hakatigi juriidilisi nüansse kasutades mängu aeglustama, omavalitsustele kaikaid kodaratesse loopima.<br /><br />Tegelikult on prügivedu strateegiliste majandustegevuste hulka kuuluv tegevus – nii nagu seda on näiteks ka vee- või elektrimajandus. Seda teenust vajatakse niikuinii ning risk iseenesest on küllaltki väike – näiteks prügiveoteenust vajatakse ka halbadel aegadel.<br /><br />Ning munitsipaalomandis oleva jäätmeid vedava ettevõtte kasum võiks olla kas marginaalne (munitsipaalettevõtte tegevus on suunatud puhtalt probleemi lahendamisele) või suunatud küll suuremale kasumile, kuid kuna dividendid laekuksid omavalitsuse eelarvesse, paraneks sealtkaudu keskkond (tänavate, koolide korrashoid jm.) kodaniku ümber.<br /><br />Mõte ilus ja vahepeal tundus, et seaduselooja on oma veast aru saanud ja seadust soovitakse muuta selliselt, et munitsipaalettevõtte turuletoomine ilma konkursita oleks võimalik, kuid kahjuks sain ebameeldiva üllatuse osaliseks: Nimelt soovitakse „Jäätmeseaduse, maapõueseaduse ja kohalike maksude seaduse muutmise seaduse" eelnõu kohaselt jäätmeseaduse paragrahvi 69 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses:<br />„ Kui seoses korraldatud jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmisega esitatakse kaebus<br />halduskohtule, on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus anda eri- või ainuõigus<br />konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korda järgimata äriühingule, mille kõik aktsiad või osad<br />kuuluvad otseselt sellele kohaliku omavalitsuse üksusele või kohaliku omavalitsuse üksustele.<br />Eri- või ainuõigus antakse kuni kohtuotsuse jõustumise järgselt korraldatud jäätmeveoloa<br />väljastamiseni korraldatud jäätmeveo konkursil edukaks tunnistatud pakkujale või kuni lõikes<br />1 sätestatud alusel uue vedaja leidmiseni.“<br /><br />Ehk siin on kaks olulist viga – esiteks, Paikre kuulub 50% osas Pärnu linnale ja 50% osas Paikuse vallale. Mõlemad omanikud on omavalitsused, kuid ülaltoodud tekstis nõutakse ettevõtte sajaprotsendilist kuulumist ühele omavalitsusele. Teiseks – on ennekuulmatu, küündimatu ja erakordselt rumal arvata, et keegi hakkab kohtuvaidluste ajaks looma jäätmeveoga tegelevat ettevõtet. Jäätmeveoga hakkama saava ettevõtte moodustamine on investeeringuid ja planeerimist vajav tegevus, mida ei ole mõtet ette võtta „kuni kohtuotsuse jõustumiseni“.<br /><br />Igaljuhul tuleb edasi võidelda, sest mõistlikum oleks lõpetada omavalitsuste diskrimineerimine: võib ju selleks lugeda piirangut, mis ei lase meil jäätmeveoga tegeleda?</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-3520857255380098815?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-52637771330795696932009-04-13T22:05:00.003+03:002009-04-13T22:21:19.499+03:00<div align="justify"> </div><div align="justify">Nüüd on see siis toimunud - II pensionisammas, millega liitujatele omal ajal pangakontorites kommi, mett ja reklaamkirjaga pastakaid pakuti, on valitsuse poolt hüljatud. Lubatud 4 protsenti, mida mullegi meela olemisega panganeiu riigi nimel lahkelt kuni pensioniikka jõudmiseni lubas, jääb kahe aasta jooksul saamata.<br /><br />Tegelikult oli see asjade loomulik käik. Mäletan veel isegi, et peale II pensionisambaga liitumist ei osanud ma paar päeva oma teguviisi kuidagi põhjendada. Kas oli sellise rumala sammu põhjustanud magamatus?<br /><br />Töötasin pensionisambaga liitumise ajal Haabersti Linnaosavalitsuses avalike suhete nõunikuna ning tulenevalt mitme asjaolu kokkulangemisest jäi öine uni tookord natuke napiks. Kuid kuna lõunapausi ajal oli panka asja, langesingi seal (tõenäoliselt väga head müügikoolitust saanud) tellerineiu peibutuse ohvriks.<br /><br />Aga eks ta oma olemuselt natuke imelik on, see pensionisammaste süsteem. Tegu on fondidega, mis sõltuvad finantsmaailma tõmbetuultest ja kus fondi haldamise peale läheb korralik kogus auru, mis makstakse kinni tulevase pensionäri ja riigi poolt juurdepandud rahaga.<br /><br />Iseenesest pole mõte ju paha – need, kes on finantsküsimustes riskialtid ja kes arvavad, et meie vabariigis on tõesti võimalik elada pensionieani, saavad võimaluse oma raha mitmekordistada. Või siis mitmekordselt kahandada. Samad mängureeglid, mis kehtivad mistahes aktsiate või osakute ostu-müügi tehingute puhul.<br /><br />Ainult et siin vahe sees – kui investoril on valida, kuhu investeerida ja kas üldse investeerida, siis millegipärast arvasid meie riigiisad omal ajal omaenese tarkusest, et kõik peale 1983. aastat sündinud inimesed on oma olemuselt hasartmängurid. On ju alates selles sünniaastast teise pensionisambaga liitumine kohustuslik. Samas on ju põnev - tuleb pension, ei tule pension… Tuleb, ei tule, tuleb… Ei tule. Nagu karikakramäng, kus olukord muutub iga rebitud õielehega.<br /><br />Kahjuks pean tunnistama, et minust on saanud pensionilammas. Olen ju sündinud enne 1983. aastat, kuid uskusin näitsikut, kelle sõnul riigi osalus ja minu sissemakstud summa kasvamine on lollikindel. Jah, seda ta on – mõni loll usub seda müüti kohe päris kindlasti.<br /><br />Tegelikult haaras esimene paanika inimesi juba siis, kui pensionifondi salto esimest korda langustrendi näitas. Sealt selgus, et vanasõna peab paika – peale surma (ja väidetavalt ka maksuameti) pole siinilmas midagi kindlat.<br /><br />Aga peaministrile ütlen: kaheaastasest pausist ei piisa. Tunnen end petetuna ja usun, et isegi sukasäärde kogudes võidan lõpuks rohkem, kui seda tsirkust kaasa tehes. Nii et, mina tühistaksin oma liitumislepingu sootuks… </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-5263777133079569693?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-72867808024926790852009-04-11T11:27:00.000+03:002009-04-13T22:21:42.976+03:00<div align="justify"> </div><div align="justify">Eile lugesin lehest, et Pärnu on vabanemas peksupealinna tiitlist (<a href="http://www.parnupostimees.ee/?id=105400">http://www.parnupostimees.ee/?id=105400</a> ). Artiklis seisis: „Lääne politsei kommunikatsioonibüroo vanemkomissar Kaja Kukk ütles "Aktuaalsele kaamerale", et tänavu on jõutud 2006.-2007. aasta tasemele ning selget põhjust, miks avaliku korra raskete rikkumiste arv mullu hüppeliselt kasvas, välja tuua ei saa.“<br /><br />Selles osas olen vanemkomissariga. Tõepoolest – 2008.a. oli omamoodi anomaalia. Ju andsid selleks põhjust nii politseinike keskendumine liiklusprobleemidele kui ka meedia ülepingutatud huvi Pärnus toimuva vastu. Nii ajalehest kui teleekraanilt loetu/nähtu põhjal võis mõni nõrganärvilisem suvepealinna austaja sootuks loobuda mõtetest Pärnut suvel külastada. Andis ju meie „kõikide sotsiaalsete probleemide kajastaja nr 1“, Peeter Võsagi mulle pidulikult üle paberi, millega tänati linnapea Mart Viisitamme peksupealinna tiitli saavutamisele kaasaaitamise eest.<br /><br />Tollal tajusin, et riigipolitsei võis toimuvat üpriski rahulikult pealt vaadata - kogu Pärnus toimuv veeretati süüdimatult linnavalitsuse kaela. Ja seda kusjuures ilma, et nad oleksid selleks aktiivselt soovi avaldanud – ajakirjanikel oli soov Pärnu linnavalitsusele ära panna ja nii oligi kõiges süüdi kohalik omavalitsus. Olgugi, et turvalisuse tagamisel on meil tegelikult toetav roll – seda nii rahalises kui moraalses mõttes. Näiteks tegeleb ju MuPo väärtegude menetlemisega, andes Lääne Prefektuuri ametnikele niimoodi võimaluse enam keskenduda raskematele rikkumistele. Lisaks osaleb MuPo öistel reididel, nii koos politseinike kui päästetöötajatega. Kes teab, mitu inimelu on säästnud ja mitu tulekahju on meie ära hoidnud kohalikud korravalvurid? Teatavasti saab näha ainult sellise tegevuse jälgi,<br />mis on suunatud käegakatsutava eesmärgi saavutamiseks. Selliste tegevuste hulka kindlasti ei kuulu preventsioon. Ning avaliku korra tagamine otseselt on ikka riigipolitsei rida. Ja selleks, et nad seda paremini teha saaksid, ongi loodud linnavalitsuse tugistruktuur.<br /><br />Tookord see kedagi ei huvitanud. Anomaaliale (nii nimetas 2008. aastat ka kommunikatsioonibüroo vanemkomissar Kaja Kukk) oli vaja leida vastutaja. Kanal 2 meeskonna poolt valmismeisterdatud paberitükile oli vaja leida adressaat. Ning meedial oli vaja järjekordset peksupoissi.<br /><br />Aga see selleks. Poliitikas olles näebki riigi tegelikku olemust, meedia palet ja inimeste vajadusi märksa paremini kui mõnes teises valdkonnas tegev olles. Seega olen juba nii ühe kui teise asjaga leppinud.<br /><br />Küsimus hoopiski minu poolt oleks: Kui ka suvi tuleb rahulik, siis kas „Võsa Petsil“ on julgust oma aukiri ka tagasi võtta? Sest võtsin mina selle omal ajal vastu. Ja siis leiti, et olen selle ära teeninud. Seega olen olukorra paranedes ära teeninud ka hoopis teistsuguse raamitud A4-a. Olgugi, et avaliku korra tagamine sõltub ikka pigem riigist. See, et Pärnu linn oma kasinate vahenditega riiki aitab ja olukorda parandada tahab, näitab vaid meie riikliku süsteemi saamatust.<br /><br />Tegelikult on aga kõige olulisem see, et Pärnu maine paraneks taas ja et inimesed julgeksid end siin turvaliselt tuleks. Ning kindlasti tuleks ülaltoodud teemat ebaõiglaselt kajastanud ajakirjanikele anda aukiri. Tekst aukirjal võiks olla: „Pärnu linna maine rikkumise eest.“ Meeldetuletuseks selle eest, et ka nemad vastutavad oma tegevuse eest.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-7286780802492679085?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5657050176660178725.post-8073742741683922152009-04-10T14:40:00.000+03:002009-04-13T22:22:15.693+03:00<div align="justify"><br /><br />Lewis Carroll´i raamatust „Alice Imedemaal“ leiab järgmise dialoogi:<br /><br />"Ja mitu tundi te päevas õppisite?" küsis Alice kiiresti, et kõneainet vahetada.<br />"Esimesel päeval kümme tundi," vastas Valekilpkonn, "järgmisel üheksa ja nõnda edasi."<br />"Kui imelik tunniplaan! Miks teil siis tunde niimoodi vähemaks jäi?" imestas Alice.<br />"Meil oli seal üks minu sugulane," ütles Grüps, "üks palukärp, me palusime teda, ja tema neid siis kärpiski."<br />See oli Alice´ile üsna uus mõte ja ta seedis seda natuke, enne kui esitas järgmise küsimuse:<br />"Siis pidi teil üheteistkümnes päev püha olema?"<br />"Oligi," ütles Valekilpkonn.<br />"Ja mis te kaheteistkümnendal tegite?" jätkas Alice õhinal.<br />"Küllalt tundide kohta," katkestas Grüps üpris otsustavalt, "pajata talle nüüd midagi mängudest."<br /><br />Lugesin „Alice Imedemaal“ viimati oma viisteist aastat tagasi. Ja rohkem kui raamat, kõlab mu kõrvades siiani lapsena kuuldud vinüülplaat, kus eeltoodud dialoogi elavalt ja ainulaadselt esitas Tõnu Aav.<br /><br /><strong>Mis juhtub kaheteistkümendal päeval?</strong><br /><br />Täna tekitavad need read aga minus lisaks äratundmisrõõmule ja nostalgiatundele ka ühe küsimuse Näiteks: Mis siis ikkagi juhtus kaheteistkümnendal päeval?<br /><br />Ilmselt ei teadnud seda ka Lewis Carroll, kes ometigi oli üsna tähelepäärne Suur-Britannia kodanik: matemaatik, kirikutegelane, fotograaf ja kirjanik. Sest kui ta oleks teadnud, kuidas seda lugu lõpetada, ehk oleks ta selle siis ka kirja pannud.<br /><br />Tänasel päeval on aga mõtisklused teemal, mis saab 12ndal päeval, aktuaalsemad kui eales varem. Sest Imedemaa asemel on olemas Eestimaa ja palukärpi asendab tegelikkuses meie „palavalt armastatud“ valitsus. Kelle arvates samuti seisneb probleemide lahendamine intensiivses kärpimises.<br /><br />Kahtlemata oli selline tegevus teatud aegadel igati mõistlik, kuid seda teatud piirini. Tants pensionisammaste ümber, omavalitsustes kustuvad tänavavalgustused, aina kehvemaks muutuvad teed ning sellest tulenev paanika ettevõtjate ja inimeste seas mitte ei lahenda probleeme, vaid külvab hirmu paanikat. Just samamoodi, nagu omal ajal räägiti uhkustades kinnisvarasektori hinnatõusust ja majanduskasvust ja ei osatud kuidagi näha tõsiasja, et mitte ükski kasv ei saa jätkuda igavesti (eriti, kui ta seisab küprokjalgadel) ning et ka siin saabub kunagi see müstiline „kaheteistkümnes päev“, mille iseloom saab olema ohtlikult tundmatu ja samas liialtki etteennustatav.<br /><br /><strong>Eesti 2010. aastal?<br /></strong><br />Tegelikult võib siiski oletada, mis meid kaheteistkümnenda päeva saabudes ees ootab. Ehk mis saab siis, kui valitsus lõpuks viimasedki sendid on „ära kärpinud“. Maa on pime, kuid mitte tühi. Mööda aukus tänavaid lohistavad end elust tüdinud töötud, mõned neist liiguvad vaid öösiti. Sest siis on hea toimetada neid tegevusi, mis valgust kardavad.<br /><br />Oma olemuselt meenutab meie kodumaa eelmise sajandi 90. aastate algust. Lääne-Euroopa petistele ja Põhja-Euroopa ihnuskoidest investoritele on Eesti taaskord muutunud atraktiivseks peatuspaigaks – tööjõud ei maksa suurt midagi ning inimesed on harjunud karmi kohtlemisega. Sest meil kehtib uus töölepinguseadus, mis ei käsitle töövõtjat enam mitte inimesena, keda tuleb vastavalt kohelda, vaid tööriistana, mille võib vajaduse tekkides ilma igasuguste hüvitisteta prügimäele heita.<br /><br />Ning süüdi selles on… Globaalne kriis, kehv tähtede seis ja kurjad omavalitsused, kes aina suureneva kohustustekoorma ja aina väheneva riikliku toetuse tõttu enam ei suuda kuidagi funktsioneerida. Seda, et valitsus tegeles vaid pseudoküsimustega ning et majanduses valitsevatest probleemidest on Eestit pikalt valitsenud reformistid ja isamaalased juba kaua ja kuritegelikult mööda vaadanud, ei taha keegi rääkida. Sotsid tunduvad siis juba päris puhaste poistena, kuna eelmise kahega pidevalt valitsuses olles on nad küll tallunud oma vasakpoolseid vaateid mudasse, kuid aina suurenev endiste miilitsate osakaal parteis ja riiklike jõustruktuuride kasutamine omaenda poliitiliste vastaste neutraliseerimisel on ka viimased jonnakad suukesed sulgenud.<br /><br /><strong>Lahendus? On see olemas?</strong><br /><br />On. Kaheteistkümnes päev ei pea saabuma, selle tulekut annab ära hoida. Riigi rahareservi kasutamine, vajadusel laenu võtmine, tulumaksu suurendamine tagasi 26-le protsendile ja uute töökohtade loomine oleksid ühed märksõnad. Ehk siis tegelikult aitaksid meid kriisist ja tumedast tulevikust välja ettepanekud, mis Riigikogu Keskfraktsioon on valitsusele teinud, kuid mille tegelikuks adressaadiks paraku on olnud kurdid kõrvad.<br /><br />Majandus tegelikult on ju ei midagi muud kui teenuste- ja kaupade vahetus. Igaüks meist annab midagi ja võtab midagi vastu. Poemüüja käib oma palga eest kingsepa juures kingi parandamas, kingsepp õhtul teatris ja laval mänginud näitleja astub enne etendust läbi poest, et osta sealt kaasa näiteks paar valmistehtud võileiba. Ehk seega tõepoolest näiteks uute töökohtade loomine vähendaks üheltpoolt töötust, teiselt poolt aga suurendaks tarbimist ja elavdaks seega ka majandust.<br /><br />Eesti majanduse probleem omakorda aga on siiani seisnenud eelkõige selles, et meie tarbimine on olnud viimastel aastatel küll intensiivne, kuid tänu sellele, et oleme olnud äärmiselt kehvad tootjad ja oma kauba välismaale müüjad, on pidevalt suurenenud ka jooksevkonto defitsiit. Mis tõsi, nüüdsel üleüldise koonerdamine ajajärgul, on märkimisväärselt vähenenud (näiteks on Eesti Panga andmetel möödunud aasta IV kvartali jooksevkonto puudujääk vähenenud 5,5 protsendini SKPst, mis on kolm korda väiksem võrreldes aastataguse sama ajaga).<br /><br />Ehk pikemas perspektiivis ei pääse me üle ega ümber tõsiasjast, et majandust tuleb elavdada suunas, mis soosiks nende kaupade ja teenuste teket, mis aitaks riigile tuua rohkem välismaist raha.<br /><br />Aga niikaua, kuni meie riiki juhib inimvaenulik valitsus, kelle arvates siis, kui „riigil on raske“, tuleb inimesed üleliigse ballastina kõrvale heita (mis siis, et riik - see ongi inimesed), pole vist mõtet mõistlikest otsustest ja konstruktiivsusest rääkida… </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5657050176660178725-807374274168392215?l=simmosaar.blogspot.com' alt='' /></div>Simmo Saarhttp://www.blogger.com/profile/05412324607291436176noreply@blogger.com0